Kokkuvõte

Meie menetlusseadustik ei näe kõikide perekonnaasjade jaoks ette ühesugust menetlusliiki. Enamasti on vanema ja lapse vahelisi õigussuhteid reguleerivad vaidlused siiski tsiviilõigusliku menetlusliigina hagita asjad, milles kohtu roll on suur. Suur hulk perekonnaõiguslikke vaidlusi, eelkõige abielu- ja ülalpidamisasjad, on aga hagiasjad, mida iseenesest peaks iseloomustama hagimenetlusele omane poolte vabadus menetlusõigusi käsutada, ning vaidlust tuleks lahendada poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel. Hagilistes perekonnasjades see nii ühene ei ole. Siin on kohtul endal õigus koguda tõendeid. Ka ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Seetõttu saab neis menetlustes uurimisprintsiibist rääkida siiski piiratud ulatuses. Küsimus on selles, mida peab kohus ise välja selgitama ja missuguseid asjaolusid tuleb kohtul arvestada vaid siis, kui kohustatud isik neile tugineb. Täiendavalt tekib ülalpidamisasjade menetlemisel küsimus, kas kohus peab alaealise lapse nõuet menetledes arvestama samaväärselt ka kohustatud isiku huvidega. Lisaks õigustatud ja kohustatud isiku huvidele võib kohtulahend otseselt puudutada ka kolmandaid isikuid (kohustatud isiku teisi lapsi), millest omakorda tõstatub küsimus, kas kohus peaks ka menetlusega mitteseotud isikute huve silmas pidama ja kas kohtul võib olla kohustus menetluses asuda nõudele vastuväiteid koguma olukorras, kus kohustatud isik neile ise ei tugine.

• ülalpidamiskohustused
,
• hagi
,
• hagita menetlus