Kokkuvõte

Ilmselt on enamik juriste ühel meelel, et kui tehtud tööl või müüdud asjal on väheoluline puudus, ei peaks tellija või ostja vähemalt üldreeglina saama sellel põhjusel lepingust taganeda. Kuidas aga kehtiva õiguse kohaselt selle tulemuseni jõuda? Töövõtulepinguga seoses pakkus selle kohta selgitusi hiljutine Riigikohtu lahend asjas 2-18-9985. Riigikohus on selles tänuväärselt selgitanud täitmisnõude ja lepingust taganemise eelduste omavahelist suhet lepingutingimustele mittevastava töö puhul ja leidnud, et väheoluliste puuduste korral välistab tellija taganemisõiguse mitte hea usu põhimõte, vaid võlaõigusseaduse (VÕS) § 646 lõikes 1 sätestatud täitmisnõude puudumine põhjusel, et puuduste kõrvaldamine on töövõtja jaoks puuduste (vähest) tähtsust arvestades ebamõistlikult koormav või kulukas. Kommenteeritavas lahendis toodud põhjendused ei lahendada aga päris kõiki olukordi, mis puudustega töö tõttu taganemisega seonduvalt praktikas ette võivad tulla. Näiteks tekib küsimus, mida teha nende pisipuudustega, mida töövõtja alusetult keeldub kõrvaldamast. Terviklik lahendus eeldaks siiski seadusandja sekkumist ja kas võlaõigusseaduse töövõtulepingu regulatsiooni VÕS § 223 lõikele 5 sarnaneva sätte lisamist või küsimuse lahendamist VÕS üldosas § 116 täiendamisega. Seni aga tuleb teatud juhtudel väheoluliste puuduste tõttu töövõtulepingust taganemine välistada ikkagi vana hea hea usu põhimõtte kaudu.

• töövõtuleping