Kokkuvõte

Aulis Aarnio on maailmanimi, kes õigusteadlasena töötas mitmes Soome ülikoolis, oli külalisprofessoriks Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, lugedes loenguid enam kui 50 ülikoolis. Juba tema esimene tõsisem teadustöö – doktoritöö pärija õigusliku staatuse kohta –1967. aastal oli analüütilise suundumuse ja tugevalt õigusteoreetilise rõhuasetusega. Tuginedes L. Wittgensteini hilisfilosoofiale ja järgides kaasaegset analüütilist keeleteooriat ja keelefilosoofiat, eriti oma kuulsa õpetaja G. H. von Wrighti oma, on nii A. Aarnio oma lähenemised ja metoodika kui ka C. Perelmani uue retoorika teatud aspektide käsitused väga originaalsed, püüdes sellega suhestada norme ja käitumist, eriti ülekantuna õiguslikku tähendust omavasse käitumisse. A. Aarnio seisab ühes reas kõigi nende maailmakuulsate teadlaste ja õpetlastega, kes on tegelenud analüütilise teooria ja keelefilosoofiaga.

Me kõik toetume teaduses, aga ka õppetöös „suurte õlgadele“, kes oma eeskujuga meid mõjutavad ja innustavad. A. Aarnio hiigelsuur teaduslik pärand koosneb kümnetest monograafiatest ja sadadest artiklitest. Kindlasti on vaja nimetada siinkohal 1987. aastal ilmunud teost „The Rational as Reasonable. A Treatise on Legal Justification“. A. Aarnio 60. sünnipäevaks ilmunud Festschriftkannab sama tiitlit: „The Reasonable as Rational? On Legal Argumentation and Justification“. Siinkirjutajal oli selles juubelikogumikus võimalus artiklis „Aulis Aarnios Wertungsjurisprudenz und ihre Bedeutung für eine vergleichende Rechtstheorie“ näidata A. Aarnio poolt õiguse kohta kujundatud tunnetusulatuse tähtsust ja tähendust, viidates seejuures muuhulgas A. Aarnio eesti keeles ilmunud „Õiguse tõlgendamise teooriale“ (1996). Eestis on vähemalt põlvkond noori juristi jaoks nii vajalikku korrastatud mõtlemist õppides töötanud just selle õiguse tõlgendamise olemust ja ulatust käsitleva õpikuga. Sellisena on A. Aarnio teaduspärand saanud õigusmõtlemise üheks lahutamatuks osaks meil Eestis. A. Aarnio külastas koos abikaasa Aira Aarnioga Tartut 2008. aasta veebruaris. Toona esines ta Iuridicumi suures auditooriumis ettekandega.

A. Aarnio osales rahvusvahelises teaduselus ka selle suunaja ja juhtijana. Nimelt aastatel 1983–1987 oli ta Rahvusvahelise Õigus- ja Sotsiaalfilosoofia Ühingu president ja 1987–1995 ühingu asepresident. A. Aarnio oli üheks peamiseks Tampere Klubi ellukutsujaks. Tegemist on Rooma klubi eeskujul loodud rahvusvahelise intellektuaalide klubiga, kes tunneb muret ühiskonna arengu pärast seoses demokraatiaga. Tampere Klubi on korraldanud ühe oma ürituse ka Tartus 2008. aasta septembris, kus seminari „Demokraatia väljakutsed“ ettekannetes käsitleti ühiskonna tolerantsuse, ebavõrdsuse ja identiteedi probleeme. Ehk on huvitav meenutada, et juba toona arutleti islamimaailma konfliktide üle. Muuhulgas pärjati A. Aarnio väga austusväärse Alexander von Humboldti Fondi uurimispreemiaga. Selle preemia pidulikul üleandmisel, mis toimus Münsteri Ülikoolis, lausus professor W. Krawietz: „Teid, hr kolleeg Aarnio, peetakse õigustatult üheks uue analüütilise jurisprudentsi ja õiguse teenistuses oleva hermeneutika rajajaks, mille algupärastele saavutustele võlgneb kaasaegne õigusteadus ka väljaspool Skandinaaviat ja Euroopa piire.“

A. Aarnio elas meie hulgast lahkumise ajal Kangasal. Siinkohal tulekski kindlasti lisada, et lisaks õigusteaduslike töödele on A. Aarnio kirjutanud ka mitu näidendit ja kaheksa ajaloolist romaani, millest mitmes püüdis ta olustikku siduda oma koduküla ajaloo ja Soome saatusega, näiteks kasvõi alles paar aastat tagasi ilmunud „Viiltävät muistot“. Nii püüdis A. Aarnio mitte ainult õigusteadlasena näha ja käsitada elu üle aastakümnete ja üle piiride.

Ja kuigi A. Aarnio olevat tema venna sõnul kunagi tagasihoidlikult öelnud: „Olen oma elus ehitanud erinevaid kaardimaju ja neid õhku lasknud“, jättis ta meie jaoks maha palju, väga palju püsivat.

• Info