Kokkuvõte

Karistusõiguse reformi realiseerimisega aastatel 1997–2003 peaksid seaduse suured graniitrahnud olema paika pandud ja küsimus selle õigusharu kujundamisest päevakorrast maas. Paraku näitavad juba mõnda aega käinud diskussioonid haldussanktsioonide kehtestamise üle, et ilmselgelt on meie õiguskorras vaatamata põhjalikele taasiseseisvumisjärgsetele reformidele teatud hallid tsoonid, mida omaaegsed struktuursed lahendused ei võimalda ühemõtteliselt käsitleda. Eeskätt puudutab see Euroopa Liidu õiguse ülevõtmist valdkondades, kus liiduülene õigus suunab liikmesriike teatud valdkonna reeglitest kinnipidamist tagama sanktsioonidega, mille esmaseks kohaldajaks on haldusvõim ja mida ei soovita formaalselt mõistetud karistusõigusesse integreerida.

Eelöeldu taustal tõusetub paratamatult küsimus, kas Eesti tänase õiguskorra kujundamisel ei ole ehk midagi olulist jäänud kahe silma vahele, sest prima facie puuduvad meil üldisemad õiguslikud alused mistahes õigusrikkumiste karistamiseks väljaspool karistusõigust. Artiklis otsitakse vastust küsimusele, milliste tegurite mõjul on taoline lünk meie õiguskorras tekkinud ning mil viisil, sealhulgas milliste olemasolevate õigusaktide või täiesti uute õigusaktide kehtestamise kaudu, tekkinud lünka ületada.

• järelevalve ja kontroll
,
• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid