Kokkuvõte

Raskepärasest, bürokraatlikust ja riigikesksest nõukogude kriminaalprotsessist on ca 30 aastaga koorunud välja osaliselt digitaliseeritud ning üks Euroopa kiiremaid ja efektiivsemaid menetlusi. Vahetunud on kohtunike, prokuröride ja advokaatide põlvkonnad, kuid samaks on ikka jäänud kriitiline suhtumine kehtivasse kriminaalmenetlusõigusesse. Kui ühe peamise diagnoosi suhtes valitseb üsna lai üksmeel – kriminaalõigussüsteemi kõikuv suutlikkus menetleda mõistliku menetlusaja jooksul suuri organiseeritud kuritegevuse ja majandus- või korruptsioonikuritegude asju ‒, siis ravivõtete suhtes on olulised lahkarvamused nii sisu kui ka muudatuste ulatuse osas. Välja on käidud nii kohtumenetluse võistlevuse ja menetluse poolte dispositsioonivõimaluste koomaletõmbamist kui ka selle järjekindlat süvendamist. Ka muudatuste ulatuse suhtes on seisukohti seinast seina: õiguspraktika suunamisest, peenhäälestuse tegemisest, üksikute instituutide täiendamisest kuni täiesti uue seadustiku kehtestamiseni.

Artiklis võetakse vaatluse alla kriminaalkohtumenetluse eseme või kohtuliku vaidluse piiramine ja sellele suunatud lahendusvariantide sobilikkuse hindamine mammutprotsesside tõhusamaks korraldamiseks.

• kohtueelne menetlus
,
• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• lihtmenetlused
,
• tõendamine kriminaalmenetluses