Sulge
24. mail tähistas oma 80. sünnipäeva õigusteaduskonna kauaaegne õppejõud dotsent Jüri Jegorov. Tartu linna ja ülikooliga sidus Jüri Jegorov oma saatuse viiskümmend viis aastat tagasi (1947). Pool sajandit sellest ajast oli ta vahet pidamata aktiivselt tegev tulevaste juristide õpetamisel. Kolleegi õigusajaloolasena võiks J. Jegorovit tänasele ülikooli akadeemilisele järelkasvule soovitada kui 20. sajandi suurte murranguaastate elavat ajalugu. Selle mehe silmad on näinud meie ajalugu puudutavast nii mõndagi sellist, mille üle noorem põlvkond täna ei usugi, et võiks veel kellegi ajaloolisele mälule toetuda. Tegelikult on see oma eluaastate kohta tunduvalt nooremana näiv mees meie keskel. J. Jegorovit pole vaja kuskilt kaugelt otsida, sest tema elufilosoofia järgi peab inimene iga päev oma keha treenima ja nii võime me teda iga päev kohata Tartu tänavatel reipal sammul igapäevast liikumisprogrammi täitmas või siis enda vormishoidmiseks Aura keskuses ujumas.
J. Jegorov nägi ilmavalgust kaheksakümmend aastat tagasi Tallinnas kunstnik Andrei Jegorovi (1878–1954) peres. Ta isa oli kunstihariduse saanud Peterburi Kunstiakadeemias (õpetajateks Vene kunsti suurkujud Repin ja Kardovski). Lapsepõlv möödus tal Tallinna südames asuvas isa ateljee-korteris, esialgu vanas ja siis Vabaduse väljakul asuvas uues Kunstihoones. Tema isa oli nõutav kunstnik Eesti Vabariigi kultuuri- ja poliitikategelaste seltskonnas. Kunstiajalukku on A. Jegorov läinud kui maastikumaalija, kuid ta oli väga osav ka saržide joonistajana Tallinna kõrgema seltskonna koosviibimistel. Andrei Jegorov oli aga kurttumm ja nii võttis ta oma poja kui tõlgi juba varasest noorpõlvest koosviibimistele kaasa. Seetõttu kogunes 1940. aastani J. Jegorovil hindamatu mälestustepagas Tallinnas olnud Eesti Vabariigi riigi-, kultuuri- ja ärimaailma elavast seltskonnaelust (sellesse mahtusid loomulikult näiteks ka kohtumised K. Pätsiga). Erakordsed isiksused ümbritsesid teda ka koolis, sest klassijuhatajaks oli kirjanik Ernst Peterson Särgava (1868–1958), õpetajateks Karl Taev (1903–1992), Jüri Variste (1907–1989), Märt Laarmann (1896–1979). 1940. aastale läks J. Jegorov nagu ka ta klassikaaslased vastu suurte lootustega, sest ees ootas gümnaasiumi lõpetamine ja plaane oli peetud Tartu Ülikooli astumiseks. Vähe oli neid, kes teadsid kindlalt, et rahu aeg on ka Eestis juba otsas, sest maailma suurvõimud olid otsustanud hakata Euroopat ümber jagama. Kes oleks võinud aga arvata, need maailma ümberjagamise jõumängud tulevad kohe sinu koduakna alla. J. Jegoroviga aga nii paraku juhtus, sest Vabaduse väljakul toimunud jõudemonstratsioon paistis talle ta oma koduaknast kätte. Järgmistel kuudel sai aga päris selgeks, mida see sündmus tähendas tegelikult Eesti riigile ja konkreetselt J. Jegorovi isiklikus saatusele. Aastaid hiljem rahvusvahelist õigust õppides mõtles ta kuulsale Pärnumaa mehele F. F. Martensile (1909–1945), kes on maailma rahvusvahelise õiguse ajalukku läinud mehena, kes teinud palju ära sõtta tõmmatud meeste saatuse kaitseks või vähemalt nende saatuse kergendamiseks. J. Jegorov tõmmati sõtta, kui ta oli alles üheksateistkümne aastane. Temale saatuse poolt varutud kannatustekarikas oli tõesti suur. Tänane põlvkond on seda näinud vaid kinolinal jagatuna selgelt „omade“ ja „vaenlaste“ kannatusteks. Kuid reaalses elus polnud tegelikult mingit vahet mundri värvil, kui sa viimast lootust ja viimaseid jõuvarusid kaotamas ulbid Läänemeres olles pideva kuulirahe all nii õhust kui veest või lamades küll päästetuna veest kuid oimetuna viimse võimaluseni inimesi täis puksiiri teraslaev ja saades vaid saatusele loota lennukite kuulipildujate tule all. Kuid ka sellest katsumusest oli J. Jegorovi saatusele veel vähe, sest J. Jegorovil tuli haavatuna Leningradi blokaad kogu selle õuduses vahetult läbi elada. Selles häda ja viletsuse orus polnud tegelikkuses jällegi vahet omadel ega võõrastel. Reaalsuses jagunesid inimesed vaid oma õhkõrna sidet eluga hoidvateks isenditeks ja nendeks üksikuteks eranditeks, kel selles põrgus jätkus veel hingesuurust, et aidata ka naabrit. Seda inimlikku suurust on tänasele põlvkonnale oma kujutlusse manada palju raskemgi kui ehk vaid kogu jõust oma elu eest võitlejate kujusid. Need inimlikud kvaliteedid ei kuulu nagu siia maailma, aga need olid reaalselt selles jumalast neetud olukorras olemas. J. Jegorov tuli sellest katsumusest eluga välja. Käinud läbi selliste katsumuste ahelast, pööras saatus tema jaoks vähemalt sõjaoludes tõesti järsult uue lehekülje. Tunnistatud kõlbmatuks sõduriametiks, tekkis gümnaasiumiharidusega J. Jegorovil järsku võimalus õppida Moskvas Diplomaatiaakadeemias, mille ta 1946. aastal ka lõpetas. Moskva diplomaatiaakadeemia oli küll kandnud kaotusi oma õppejõudude seast, kuid seal õpetasid ikka veel vana põlvkonna hariduse ja traditsioone austavad diplomaadid. J. Jegorovil oli õnn sattuda kuulsa diplomaadi V. Durdenevski ja kunagise Tartu Ülikooli rahvusvahelise professori V. Grabari (1865–1956) õpilaste hulka, kes noort baltlast igati Moskvas toetasid. V. Durdenevski juhendamisel jõudis J. Jegorov Moskvas hiljem ka oma väitekirja kaitsmiseni (1949). Akadeemia lõpetamise järel ootas noort diplomaati esialgu töö NSV Liidu Välisministeeriumis. See oli aeg, kui NSV Liidu välisministeeriumis töötati maailmapoliitikat kardinaalselt muutvate plaanide kallal, millest tänaseks on lähiajaloo uurijate poolt eriti viimase lühikese poliitilise sula ajal (perestroika) ja sedagi enam kaudsete arhiiviandmete alusel avalikkuse ette tuua. Moskva oli loomulikult tuhande võimaluse linn, kuid ajad olid Stalini võimu tipp-perioodil sellised, kus valitses stalinlik põhimõte, kui pole inimest, siis pole ka probleemi. Stalinil oli ebaõnnestunud plaan teha oma satelliitriikidest (kelle hulka oli arvatud ka ENSV) ÜRO liikmesriigid ja nii ei vajatud Moskvas enam nii palju endise Vene impeeriumi ääremaadest pärit diplomaate. Akadeemik Juhan Vaabeli (1899–1971) vahendusel pääses J. Jegorov Moskvast ära Tartusse ja temast sai 1947. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõud. Tartu võttis J. Jegorovi vastu ja ta ise on aastakümnete jooksul selle akadeemilise linnaga harjunud. Aastatega on J. Jegorov Tartule nii omaseks saanud, et vahepeal sellest linnast eemal olnud J. Jegorovi õpilastele näib, et kui kõik selles linnas ka muutuks, siis üks on ikka kindel – me kohtame siin ikka oma vana head õpetajat, kes näib ajarattale mõjutamatu olevat. Vaid vahel tunneb ta hinges igatsust lennata jälle USA-sse või Belgiasse külla oma tütardele, kuid siiski tunneb ta end Emajõe kallastel jalutades ja oma mõtteid mõteldes kuidagi turvalisemalt. Seda enam, et maailm on nagunii nii väike. Siiski on J. Jegorovil ka üks seni lahendamata küsimus. Miks kõik maailma hädad nii kiiresti ja alati ka meieni jõuavad, samas kui paljud selle maailma meeldivad ahvatlused on nii kaua meie poole teel? Talle tundub, nagu liiguksid need (hea ja halb) erinevatel radadel....
Paljud J. Jegorovi sõbrad ja õpilased mõtlevad täna temale, sest ilma temata, oleks Emajõe kallastel meie jaoks millestki kindlasti puudu. Ta on meie jaoks üks selle linna headest vaimudest, kes meid alati selles armsas ülikoolilinnas ees ootab, kustpoolt maailmast me siia tagasi ka ei tuleks.