Kokkuvõte

I. Loomulikust keelest

Keel kui tüüpiliselt inimesele omane ja seeläbi kindlasti ka sotsiaalne fenomen eksisteerib ja areneb bioloogilises ja sotsiaalses kontekstis. Keel kui märgisüsteem on inimese mõtte-, tunde- ja sotsiaalsete käitumisprotsesside teenistuses. Keel on ühiskonna liikmete jaoks tähtsaim väljendus- ja kommunikatsioonivahend, mis peegeldab ühiskonna liikmete elulisi väljendusi; koos keelega omandab inimene sotsiaalseid norme ja käitumisviise nagu ka kultuuritraditsioone.

Juba sellest konstateeringust võib järeldada, et kui me räägime keelest üldiselt, on meil kindlasti tegemist komplekssete väljendamis- ja mõistmissüsteemidega. Nende analüüsimisel tuleb silmas pidada heterogeensusprintsiipi: ei eksisteeri keelekandjate homogeenseid gruppe, lähtuda tuleb heterogeensusest.^*1 Ka keelelisi käitumisviise ühiskonnas peaks uurima selle printsiibi järgi, mis ei redutseeri inimestevahelist kommunikatsiooni ühedimensioonilisele tasandile ja arvestab niimoodi reaalse kõneleja-kuulajaga. Metoodiliselt sobib selleks mõiste „keelevariatsioon“, mille all mõeldakse „ühes keelekogukonnas kasutatavaid situatsiooni-, klassi- ja grupispetsiifilisi ja funktsionaalseid varieteete“.^*2 Varieteete, näiteks dialekte, erialakeeli, tekstiliikide stiile, tuleb vaadelda kui kogukeele kaksiksüsteemi osasid.

Heterogeensusprintiip implitseerib keelelise ülemineku järjepidevust: varieteetide hulgas on kokkulangevusi ja sageli pole nende vahel selgeid piire. Keelesüsteemi realisatsioonis ilmneb seega ühisusi ja individuaalseid erinevusi. Selles kontekstis räägitakse idiolektidest, mille all mõistetakse indiviidi sõnavara ja keelekasutust.

Alljärgnevalt käsitletakse lähemalt igapäevakeele keskseid küsimusi ja igapäevakeele suhteid erialakeelega. Seejuures kontsentreerume eriti juriidilisele erialakeelele, õiguskeelele.

• õiguskeel ja terminoloogia