Riigikohus korraldas 2023. aasta sügisel konverentsi „Kohtumenetlused muutuvas ajas: mis jääb ja mis muutub?“. Et sama rauda edasi taguda, kutsus Juridica erinevaid inimesi mõtisklema menetlusõiguse teemadel. Aitäh autoritele, kes selle mõttega kaasa tulid. Minule andsid need artiklid palju mõtteainet.
Olgu kohe öeldud, et ise olen menetluste praeguse seisu suhtes palju kriitilisem, kui enamik siinse numbri autoreid. Kliendid nutavad selle käes juba ammu. Nüüd siis ka kohtunikud. Prokurörid hääletavad jalgadega. Advokaatidel kui vaba elukutse esindajatel lihtalt ei sobi kurta.
Üks tuntud ja tunnustatud jurist ütles: kui tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommentaar on 4500 lehte tihedat teksti, siis on midagi väga valesti. Sest – nüüd juba kunagise õppejõu Eerik Kergandbergi ainetel – kui materiaalõigust saab töö käigus uurida, siis menetlusõigus peab olema seljaajus. Mängu ei saa ju vilega seisata öeldes, et oot-oot, vaatame, kuidas need reeglid nüüd olidki. Ja 4500 lehte püsib vaid arvutiajus.
Mina ei arva, et 4500 lehte kommentaari on palju. See on õiguskirjandus, seda võib olla terve raamatukogu täis – küsimuse igakülgne analüüs on teaduse privileeg. Aga see ei ole ei seaduse ega kohtulahendi privileeg. Seadust ei või olla ükskõik kui palju, vabadusele rajatud riigis nagu meie oma kindlasti mitte. Ka kohtulahendit ei või olla ükskõik kui palju. Asjas võib olla meeletult nüansse, kuid juristi olemuslik tunnus on eristada olulist ebaolulisest. Kas oleme selle oskuse minetanud?
Probleem tekib siis, kui seadust, kommentaari ja kohtulahendit enam ei eristata. Õiguskirjandus ei ole käsulaud. Selle asemel peaks õiguskirjandus aitama meil valdkonda sügavuti mõista, et iseseisvalt edasi mõelda ja otsusteid langetada. Minu arvates ei ole reeglina käsulaud ka kohtupraktika, isegi kui see on Riigikohtu oma. Kohus lahendab konkreetset vaidlust. Isegi pretsedendiõigusega riikides saavad vaid üksikutest kohtulahenditest pretsedendid. Nii ei peaks õudusega vaatama, et jälle uus Juridica ja uued kohtulahendid, tehisaru avita! Tõsi, harima me end peame. Samas pole õiguskirjanduse ja kohtupraktika näol tegu köidikutega, mis meie kätele ja jalgadele järjekordse sõlme peale seovad.
Või äkki me tahame, et seoks? Nii advokaat, prokurör kui kohtunik peavad olema sõltumatud, ühe erandiga: kõik me sõltume seadusest. Äkki me ei taha, suuda või ei oska iseseisvad olla? Nii võib meil olla kiusatus pidada seaduseks seda, mis seda tegelikult pole. Suuremates riikides ollakse sellest kiusatusest vabad ilmselt vägagi labasel põhjusel – seal on õiguskirjandust ja kohtupraktikat lihtsalt liiga palju, et keegi seda hoomata suudaks. Meil see alles hakkab inimvõimete piirini jõudma. Ehk siis lihtsalt uudne olukord.
Mõneti samasse auku langeb minu arvates soovitus lahata kaasust skeemi järgi. Koolis: jah, kindlasti! Käelist osavust tuleb õppida, muidu sinust kunstnikku ei saa. Aga kui sa jäädki etteantud joont pidi pintslit tõmbama, keeleke püüdlikult suunurgast väljas, ka siis ei saa sinust kunstnikku. Jah, me võime vaielda selle üle, kas jurist on siis kunstnik. Kunst on piirideta, meie aga oleme seotud õigusega – seda ei tohi me kunagi unustada. Elu on aga nii mitmetahuline, et käsitöölisena me selle reeglitega vaevalt et edukalt tegeleda saame. Veel vähem liinitöölisena. Aga robotina? Sest järjest detailsem skeem jõuab paratamatult ühel päeval robotini.
Ma arvan, et õiguse otsimine ei saa kunagi olla lihtne. Aga ma ei arva ka seda, et me peaksime ise seda järjest keerulisemaks tegema. Väikese ühiskonna eelis pidi olema see, et see baseerub usaldusel. Valigem siis endi hulgas välja need kõige usaldusväärsemad ja laskem neil teha oma tööd. Ilma menetlusreegleid järjest enam ja enam detailsemaks kirjutamata. Menetlus ei ole eesmärk omaette, ta on vahend. Õige ja õiglase tulemuse saavutamise vahend.