Kokkuvõte

Intellektuaalomandi õiguste rikkumise asjades vajab õiguste omaja potentsiaalse rikkuja tuvastamiseks, rikkumiste tõhusaks lõpetamiseks ning rahaliste nõuete esitamiseks sageli teavet ja dokumente, mis on vastaspoole või kolmanda isiku valduses ja millele õiguste omajal ligipääs puudub. Et õigused sellisel juhul kaitseta ei jääks, sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustik erinevaid võimalusi saada kohtult abi tõendite ja teabe kogumisel. Seejuures näeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta tõendite ja teabe kogumisele intellektuaalomandi õiguste rikkumise asjades ette erireeglid, millega tuleb Eesti õiguse kohaldamisel arvestada.

Ajendatuna Riigikohtu 9. juuni 2021. a määrusest tsiviilasjas 2-17-7899 käsitleb käesolev artikkel õiguste omajate tegelikke võimalusi kohtu abiga dokumentide ja teabe väljanõudmiseks intellektuaalomandi õiguste rikkumise asjades. Autori eesmärk on välja selgitada, kas sellekohased menetlusõigused on Eestis õiguste omajatele päriselt ja piisavalt tagatud või on nende olemasolu erinevate piirangute ja välistuste tõttu pelgalt illusioon. Selleks vaatleb autor dokumentide ja teabe vastaspoolelt või kolmandalt isikult väljanõudmisele kehtestatud tingimusi ning kritiseerib seejuures mõningaid Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas 2-17-7899. Samuti vaadeldakse teabe ja dokumentide väljaandmisest keeldumise aluseid ning kohtunõude täitmata jätmise tagajärgi, sest nendest sõltub oluliselt kõnealuste menetluslike meetmete kasutamise tulemuslikkus. Analüüsi käigus hinnatakse artiklis ka Eesti seadusandluse ja kohtupraktika kooskõla direktiiviga 2004/48/EÜ ning selle kohta välja kujunenud Euroopa Kohtu praktikaga.

• tõendid
,
• Intellektuaalne omand