Kokkuvõte

Max Weberi kontseptsiooni kohaselt vajab igasugune domineerimine õigustust, mis väljendub legitiimsuses. Ka kohtu tegevus vajab sarnaselt teiste riiklike institutsioonidega legitiimsust. Kohtu legitiimsus rajaneb ratsionaalsetel alustel: „usul sätestatud seaduste legaalsusse ja seadusandlike võimuandjate õigusse anda korraldusi“. Pitotr Sztompka usaldusteooria järgi on usaldus ja legitiimsus omavahel seotud: usaldus suurendab legitiimsust.

Kui rääkida kohtu usaldatavusest Eestis, siis 2004. aasta uuringu „Riik ja rahvas“ võrdlevate graafikute kohaselt oli kohtu usaldatavus madalaim 1995. aasta septembris (30%). Edaspidi on kohtu usaldamine näidanud kasvutendentsi: 2001. aasta oktoobris oli kohtu usaldatavus 51% ja 2003. aasta septembris 53%. 2004. aasta kevad-suvel oli kohtu usaldatavus elanikkonna seas firma Saar Poll andmetel tõusnud juba 56%-ni.

Kuigi kohtusaali uksed on kõigile avatud, siis rahvani jõuab kohtumõistmine ikkagi meedia vahendusel. Hoolimata sellest, et õigusväli on suhteliselt autonoomne, koondades endas juristide poolt rajatud ja riigi huve kaitsvad legitimatsiooniteooriad, toimib ajakirjandusväli väljana teistel väljadel, sh õigusväljal. Meedia loob kohtu tegelikkuse, vastavalt kas suurendades kohtu legitiimsust või vastupidi.

Käesolevas artiklis vaadeldakse, miks võivad tekkida käärid õigusemõistmise ja avalike ootuste vahel, mis omakorda põhjustab usaldamatust kohtu suhtes.

• kohus
,
• õigusemõistmine