Menüü

Kokkuvõte

Krimmi sündmuste järellainetuses tõdeti mitmel pool, et rahvusvaheline õigus on kriisis. Sageli väidetakse, et õiguslikel erimeelsustel nagu vaidlused Krimmi annekteerimise üle on sügavad kultuurilised juured. Laiemaltki tuntakse rahvusvahelise õiguse alases kirjanduses kasvavat huvi nähtuse vastu, et näilise üksmeele – ja aimamata erimeelsuste – katte all peituvad riigiti sootuks erinevad lähenemised rahvusvahelisele õigusele. See veendumus on ajendanud viimastel aastatel rohkelt uurimusi, mis kas vaatlevad rahvusvahelise õiguse käsitlusi riikidevahelises võrdluses või keskenduvad ühele riigile, eesmärgiga kirjeldada mõne tõlgenduskogukonna eripärasid.

Artiklis püütakse näidata, et võrdleva rahvusvahelise õiguse projekt (nii nagu seda kirjanduses valdavalt käsitatakse) on rajatud valele alusele. Kultuuri ja rahvusvahelise õiguse suhe, nagu ka jõu ja õiguse suhe, pole sirgjooneline. Rahvusvahelise õiguse alased argumendid ei ole ühe või teise kultuuri väljendus samal viisil, nagu seda on riigisiseseid reegleid puudutavad tõlgendused. Pigem avaldub rahvusvahelise õiguse eripära just vajaduses rüütada tõlgendused rahvusvaheliselt vastuvõetavasse vormi – vajaduses kaitsta oma (kultuuriliselt eripäraseid) eesmärke universaalses õiguslikus keeles.