Kokkuvõte

Artiklis peatutakse mõnel Riigikohtu kriminaalkolleegiumis ja/või Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses viimasel paaril aastal ausa kohtumenetluse põhimõttega seoses autorile silma hakanud probleemil ja arutletakse nende probleemide võimalike leevendamisvõimaluste üle.

Käsitletakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2006. a kohtulahendit asjas 3-1-1-97-06, milles nenditi, et õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõttest tulenevalt ei ole võimalik pidada õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline. Analüüsitakse ka kriminaalkolleegiumi 14. aprillil 2010 otsust asjas 3-1-1-119-09, milles rõhutati, et kriminaalasja eraldamine eri süüdistatavate suhtes seoses asjaoluga, et osa süüdistatavaid ei nõustunud kokkuleppemenetlusega, ei ole kooskõlas seadusega ega kohtupraktikaga. Autor tõstatab Riigikohtu lahendi pinnalt asjas 3-1-1-60-10 küsimuse, kas ka süüteomenetluse põhjendamatu alustamine võiks olla käsitatav ausa kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena. Autor on seda meelt, et ausaks ei saa nimetada sellist kohtumenetlust, mille tulemina raskendatakse kõige laiemalt võttes mis tahes menetlusaluse isiku olukorda kaebemenetluses pärast seda, kui kaebuse esitajaks oli vaid see isik ise või siis tema kaitsja. Riigikohus on asjaomaseid küsimusi käsitlenud lahendites 3-1-1-51-09 ja 3-1-1-20-10.

Eraldi peatutakse artiklis õigusel kohtuasja arutamisele mõistliku aja jooksul ning selle lubatavatel riivetel, mille aluseks on kaebaja käitumine (3-1-1-43-10). Ausa kohtumenetluse põhimõtte kontekstis kõige enam muret tekitavamaks küsimuseks peab autor jälitustegevust, mille probleemidel ka lähemalt peatutakse.

• menetlusosalised
,
• kohtumenetlus kriminaalmenetluses
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• jälitustegevus
,
• kohtueelne menetlus
,
• menetlustähtajad