Kokkuvõte

Artiklis analüüsitakse kriminaalmenetluse seadustiku tõendamist puudutavaid sätteid 1. septembrist 2011 alates kehtivas redaktsioonis, paigutades autorile huvipakkuvad sätted vastavasse common law tõendamisreeglistiku ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika konteksti. Artiklis keskendutakse eelkõige sellisele valdkonnale nagu varasemad vastuolulised ütlused kui sisulised tõendid. Selles küsimuses toimus septembrist oluline muudatus, mis annab võimaluse kasutada varem antud teistsuguse sisuga ütlusi tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks. Kuna oma vormilt on tegemist kirjaliku tõendiga, mis ometi kannab endas isikulist päritolu väiteid, siis võiks pealiskaudsel lähenemisel justkui arvata, et esineb vastuolu nii anglo-ameerikaliku kui ka strasbourgiliku kujutelmaga võistlevast menetlusest, mille kohaselt peaks justkui määrav olema vaid see, mida inimhääl kohtusaalis kuuldavale toob, mitte aga see, mille käsi kuskil mujal kirja pani. Kuna aga Eesti seaduse kohaselt on tegemist igati kasutuskõlbulike tõenditega, kui seda vaid õiges olukorras on esitada, siis otsitakse artiklis vastust küsimusele, kas selline regulatsioon üldse võiks adversariaalse kohtupidamise kontekstis küsitavusi omada või on see asjatu hirm.

• tõendamine kriminaalmenetluses