Kokkuvõte

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 288 sätestab, et direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Direktiivide ülevõtmise käigus otsustab riigisisene seadusandja ise, milliseid õigusakte on selleks vaja muuta ja millistele asutustele on vajalik pädevus anda. Kuivõrd direktiivide ülevõtmise praktika on olnud liikmesriikides ebaühtlane ja kohati vigaderohke, on Euroopa Kohus välja kujundanud praktika, mille kohaselt võivad direktiivid teatavates olukordades omada nii otsest vertikaalset õigusmõju kui mõningatel kitsastel juhtudel ka de facto horisontaalset kõrvalmõju eraisikutevahelistele õigussuhetele.

Artikli lahatakse seda kohtupraktikat, et luua teemast tervikkäsitlus ja toetada ühtlase praktika väljakujundamist Eesti õigusruumis. Autorid on võtnud eesmärgiks avada lugejale tööriistakast, milles on vajalikud vahendid puhuks, kus õiguse rakendaja leiab riigisisese õiguse ja liidu direktiivi vahel ebakõla – seisnegu see siis tõlgenduslikes küsimustes, otseses vastuolus direktiiviga või lüngas direktiivi ülevõtmisel. Peamised vahendid selles tööriistakastis on direktiivi vahetu õigusmõju ja direktiiviga kooskõlaline tõlgendamine ehk kaudne õigusmõju. Kui emba kumba kasutada ei õnnestu, võib otsida, kas direktiivist tulenev õigus on ehk olemas aluslepingus endas ja lahendada õigusküsimus, rakendades vahetult aluslepingut. Kui eelnevast lahendust ei leidu, võib ebakõla tagajärjeks olla otse liidu materiaalõigusest tulenev liikmesriigivastane kahjunõue. See on aga eraldi artikli teema, mida siin põhjalikumalt ei puudutata.

• Euroopa Liit