Kokkuvõte

Isikute suhtes, kelle vaimse tervise häired on kestva iseloomuga, on tänapäeva ühiskonnas omaks võetud üldine suhtumine, et neid inimesi tuleb kaitsta iseenda eest nende teovõime piiramise kaudu. Seejuures tuleb aga arvestada nende isiku- ja poliitiliste õigustega. Üldprintsiibiks on teovõime piiramine võimalikult vähesel määral ja isiku maksimaalne kaasamine tema teovõime piiramise protsessi.

Teovõime piiramisega kaasnevad ulatuslikud õiguslikud tagajärjed. Piiratud teovõimega isik ei või abielluda ning teha tehinguid ilma seadusliku esindaja (eestkostja) nõusolekuta. Kohus võib tunnistada sellise isiku teovõimetuks ka valimisõiguse osas. Piiratud teovõimega isikul puudub protsessiteovõime. Selline ulatuslik õiguste piiramine peaks toimuma üksnes kõiki isiku õigusi arvestades.

Artiklis uuritakse, kas praegused Eesti õigusaktid sisaldavad toimemehhanisme, mis garanteerivad vaimse tervise hälbega inimestele põhiseaduse ning rahvusvaheliste õigusaktidega garanteeritud õigused ja vabadused võrdselt teiste ühiskonnaliikmetega.