Kokkuvõte

Väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate oluline roll majanduses teeb vajalikuks hankereeglite kujundamise selliselt, et taolised ettevõtjad oleks hanketurule enam kaasatud. Kuna sageli puudub taolistel ettevõtjatel piiratuma finantssuutlikkuse ja kogemuse ning spetsiifiliste tehniliste nõuete tõttu suurtele hangetele ligipääs, tuleb väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate hangetel osalemist soodustada muul viisil, näiteks alltöövõtjatena. Ühe sellise uuendusena näevad 2014. aastal vastu võetud direktiivides 2014/24/EL ja 2014/25/EL ette võimaluse sätestada riigisiseselt hankelepingu täitmisel osalenud alltöövõtjatele hankija poolt otsemaksete tegemise regulatsioon.

Hankedirektiivide ülevõtmiseks 1. septembril 2017 jõustunud Eesti riigihangete seadus (RHS) on aga läinud alltöövõtjate kaitse reeglistiku osas hankedirektiividest erinevat teed. Nimelt ei sätesta RHS hankedirektiivides väljapakutud otsemaksete regulatsiooni, vaid annab hankijale aluse peatöövõtjale tehtavate maksete peatamiseks, kuni viimane täidab oma rahalise kohustuse alltöövõtja ees või tõendab, et alltöövõtja etteheited on alusetud. Vastav regulatsioon (RHS § 122 lg 9 ja 10) jõustub 1. jaanuaril 2019.

Autorid vaatlevad artiklis Eesti seadusandja kehtestatud lahenduse õiguslikku külge: kas hankedirektiivides ettenähtud otsemaksete alternatiivina kujundatud, RHS § 122 lõikes 9 sätestatud maksete peatamise regulatsioon on kooskõlas riigihankeõiguse üldpõhimõtete ja hankedirektiivides viidatud alltöövõtjate kaitse eesmärgiga ning kas sellist alternatiivset regulatsiooni on Eesti õiguse kontekstis võimalik kohaselt ja tõhusalt rakendada.

• riigivara ja -hanked
,
• isikute paljusus võlasuhetes