Kokkuvõte

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lõike 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja seoses liisinguesemega kandis. Eelkõige on sellisteks kuludeks liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi järgmised lõiked täpsustavad, kuidas liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suurust määrata ning milliste liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamist liisinguandja liisinguvõtjalt nõuda saab.

Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed on Riigikohtu praktikas pälvinud väga palju tähelepanu. 2006. aastast kuni tänaseni on Riigikohus seda küsimust puudutanud pea 30 lahendis. Seejuures on enim vaidlusi põhjustavateks küsimusteks olnud, kuidas tuleb hinnata liisingueseme väärtust, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse (VÕS § 367 lg 3), ja milliste lisakulutuste hüvitamist võib liisinguandja liisinguvõtjalt pärast lepingu ülesütlemist nõuda (VÕS § 367 lg 4). Samuti on Riigikohus alles hiljuti juhtinud tähelepanu asjaolule, et liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb muuhulgas lähtuda ülesöeldud liisingulepingu iseloomust. Käesolev artikkel annab ülevaade Riigikohtu seisukohtadest nimetatud küsimustes.

• liisinguleping