Kokkuvõte

Vaatamata sellele, et Euroopa Liitu käsitletakse ühtse kohtute süsteemina, on Euroopa Liidus vaidluste lahendamise süsteem vägagi killustatud. Teatud osa vaidlustest lahendatakse siseriiklikes kohtutes. Euroopa Kohtu lahendite Gasser v.s MISAT ja Turner vs. Grovit tagajärjel on löönud vankuma kohtualluvuse klauslite jõustamise kindlus Euroopa Liidu kohtutes. New Yorgi konventsiooni ja Marc Rich’i kaasust arvestades on arbitraaži kokkulepete suhtes austus ehk suurem, osaliselt ka sellepärast, et arbitraaži kokkulepped on Brüsseli kohtualluvuse reeglitest välja jäetud. Kohtutes jõuavad lõpliku lahendini vaid ca 20% tsiviilvaidlustest, kusjuures ettevõtjate vaheliste ärivaidluste puhul võib lõpliku lahendini jõudvate vaidluste protsent olla ehk isegi väiksem, s.t enamik ärivaidlustest lahendatakse kas kompromissiga või sootuks kohtuväliselt ilma et nad kohtusse jõuaks.

Tekib küsimus, kas poolte vaatevinklist on kohus kõige optimaalseim koht, kus vaidlusi lahendada. Artiklis antakse esiteks kokkuvõtlik ülevaade kohtutele alternatiivsetest vaidluste lahendamise meetoditest (sh läbirääkimistest, vahendusest, lepitusest ja nendega sarnanevatest meetoditest, samuti segavormidest). Teiseks analüüsivad autorid, kas, miks ja millistel juhtudel on alternatiivsete meetodite kasutamine efektiivne moodus vaidluste lahendamiseks. Seejuures keskendutakse just nn pehmematele meetoditele, jättes osaliselt välja vahekohtumenetluse, mis antud kontekstis sarnaneb ehk rohkem kohtumenetlusele. Kuigi teatud ulatuses ei eristata artiklis alternatiivsete vaidluste lahendamise meetodite kasutamist erinevate valdkondade lõikes, siis põhirõhk on siiski ärivaidluste lahendamisel.

• vaidluste kohtuväline lahendamine