Kokkuvõte

Kui müüja annab ostjale üle lepingutingimustele mittevastava asja, võib ostja rakendada erinevaid õiguskaitsevahendeid. Tarbijalemüügi puhul on Euroopa Liidu liikmesriikide õigus ühtlustatud direktiiviga 1999/44/EÜ. Direktiiv on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseadusega, mis näeb muuhulgas ette samade õiguskaitsevahendite kasutamise võimaluse. Direktiiv ei reguleeri kahju hüvitamist.

Lepingu rikkumise korral kohaldatakse võlaõigusseaduse kohaselt reeglina garantiivastutust, mis tähendab, et võlgnik vabaneb vastutusest vaid vääramatu jõu esinemisel (§ 103 lg 1). Müügilepingu suhtes on Eesti õiguskirjanduses võetud seisukoht, et ostjale puudustega asja üleandnud müüjat ei vabasta vastutusest isegi vääramatu jõud – see tähendab sisuliselt müüja absoluutset vastutust. Käesoleva artikli autorite arvates on sellise tõlgenduse põhjus selles, et direktiivi 1999/44 ülevõtmisel ei ole Eesti seadusandja arvestanud selle 6. põhjendusega, mis välistab direktiivi mõju lepingulise vastutuse riigisisestele põhimõtetele.

Artiklis näidatakse, et müüja absoluutse vastutuse jaatamine võib vähemalt teatud juhtudel viia ebaõiglase tulemuseni. Selleks võrreldakse artiklis ostjale puudustega vallasasja üle andnud müüja vastutuse standardit võlaõigusseaduse, Saksa tsiviilseadustiku ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute Viini konventsiooni järgi, kuivõrd viimased kaks on olnud võlaõigusseaduse müügilepingu regulatsiooni peamised allikad. Võrdlemisel kasutatakse üht Saksamaa Ülemkohtus arutusel olnud juhtumit.

• kahju hüvitamine
,
• võõrandamislepingud
,
• Euroopa Liit