Kokkuvõte

Majanduslanguse tõttu koormavaks muutunud lepingud seadsid lepingulistes suhetes olevad pooled küsimuse ette, kas leidub võimalusi lepingu muutmiseks või ülesütlemiseks. Kõige teravamalt tõusis eelkirjeldatud küsimus pikaajaliste kestvuslepingute puhul.

Võlaõigusseaduse § 97 on lepingulises suhtes raskesse olukorda sattunud poole kaitseks mõeldud norm, mille eesmärk on säilitada lepingulist suhet nii kaua, kui see vähegi võimalik on ning kui see pole olukorda arvestades enam mõistlik (isegi lepingu muutmine ei annaks tulemust), siis see leping üles öelda. See mõnevõrra paternalistlik norm on lepingu üldist siduvust arvestades paradoksaalne, sest lepinguvabaduse piiramine raskustesse sattunud poole (nõrgema poole) huvides mõjub teise lepingupoole positsioonile negatiivselt, vähendades lepingust saada olevat tulu, milles pooled olid lepingus algselt kokku leppinud. Kuid meeles tuleb pidada, et võlaõigusseaduse § 97 eesmärk on anda õiguslik mehhanism ebaõigluse korrigeerimiseks, kui lepinguliste kohustuste vahekord on oluliselt muutunud lepingu pooltest sõltumatu ja lepingu sõlmimise ajal ettenägematu asjaolude muutumise tõttu.

Seni on välja kujunemata ühtne seisukoht, kas ja milline lepingulise vahekorra muutus on piisav, et võlaõigusseaduse § 97 oleks edukalt kohaldatav ehk lepingut oleks võimalik raskustesse sattunud poole jaoks soodsamaks muuta või äärmiselt suure raskuse korral ka leping üles öelda. Käesolevas artiklis peatutakse küsimusel, kas majandussituatsiooni muutus on piisavaks aluseks kestvuslepingu muutmiseks või ülesütlemiseks võlaõigusseaduse § 97 mõttes; samuti uuritakse võimalikke sellega kaasnevaid tagajärgi, eelkõige lepingu siduvusele ja makromajanduslikule keskkonnale tervikuna.

• võlaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• tsiviilõiguste teostamine
,
• kohustuse täitmine