Kokkuvõte

Eesti Vabariigi poliitika näitas üles suurt algatuslikkust ja tähelepanu vähemusrahvustega seotud küsimuste lahendamisel. 1920. aasta põhiseaduse § 20 sätestas: „Iga Eesti kodanik on vaba oma rahvuse määramises.“ Seda, et põhiseaduse §-st 20 tuleneb kodaniku subjektiivne õigus, Riigikohus kahtluse alla ei seadnud. Küsimus oli ainult selle õiguse ulatuses. Ka 1933. aasta põhiseaduses oli rahvuskuuluvuse valik absoluutselt vaba. 1937. aasta põhiseaduses seda õigust teatud moel siiski piirati – õigus rahvuskuuluvusele garanteeriti üksnes selles mõttes, et kuulumine mingisse rahvusgruppi oli kaitstud.

Kui võrrelda Eesti esimese iseseisvusperioodi kahte kümnendit, siis rahvuse määramise kohtuasjades oli oma õiguste maksmapanek mõnevõrra lihtsam 1920. aastatel. Nimelt piisas isiku registreerimiseks vähemusrahvuste rahvusnimekirja lisaks politseilt ja vallavalitsustel saadud andmetele ka isiklikust teadaandest. 1920. aastate lõpul hakkasid ilmnema mõningad märgid, mis viitasid vähemustele seni antud õiguste piiramisele. 1929. aastal asus Riigikohus seisukohale, et seadus ei näe ette kodaniku õigust oma teadaande põhjal nõuda, et teda tunnistataks kuuluvaks mõnda rahvusse, kellel ei ole Eesti Vabariigis oma kultuuromavalitsust. 1930. aastate teise poole kohtulahendites oli juba selgemalt näha tendentsi vähemusõiguste piiramise suunas. Oma 1930. aastate lahendites asus Riigikohus seisukohale, et pärast rahvusse kuuluvuse aluste määramise seaduse jõustumist ei ole enam põhjust vähemusrahvuste rahvusnimekirjade koostamisel aluseks võtta üksnes vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seaduse juhtpõhimõtteid, nagu seda oli rõhutatud Riigikohtu varasemates otsustes.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• rahvas
,
• kultuur (kultuurihaldusõigus)
,
• õigusajalugu