Kokkuvõte

Eelmises Juridica numbris tutvustas Uno Lõhmus 2016. aastal langetatud Euroopa Kohtu otsust Tele2 Sverige asjas. See kohtuotsus oli jätk 2014. aasta otsusele kohtuasjas Digital Rights Ireland, kus kohus otsustas, et elektroonilise andmeside direktiiv 2006/24/EÜ on kehtetu. Mitmes liikmesriigis, sh Eestis, jäi Euroopa Kohtu 2014. aasta otsus sisulise tähelepanuta ja seadusandja jättis otsusele reageerimata. Nii jäid kehtetuks tunnistatud direktiivil põhinevad sätted elektroonilise side seaduses endiselt jõusse. 2016. aasta kohtuotsusega Tele2 Sverige asjas kustus liikmesriikide lootus, et tekkinud ebamugav olukord vaikselt hääbub.

Eesti õigus on nende kahe lahendi valguses selgelt Euroopa Liidu õigusega vastuolus. See omakorda toob kaasa vajaduse mitme meie õigusnormi kohaldamata jätmiseks konkreetses menetluses. Käesolevas artiklis analüüsitakse edasi Uno Lõhmuse esitatud küsimust, kuidas mõjutab Tele2 Sverige lahend Eesti õiguse seaduslikkust. Teisisõnu analüüsitakse Euroopa Kohtu otsuse otsest ja olulist mõju Eesti õiguskorrale, sh kohtutele ja uurimisasutustele. Samuti tuuakse välja Eestis kehtiva õiguse puudused ja selgitatakse vajadust hinnata ümber senised seisukohad elektroonilise side andmete säilitamise, kasutamise ja hävitamise praktika kohta. Artiklis tegeletakse üksnes kohustusliku masskogumise teel saadud elektroonilise side andmete küsimusega, mistõttu ei pruugi arutletu olla võimalik üks ühele laiendada muudele juhtudele. Samas annab see vihje, kuidas pealtnäha riigisisese regulatsiooni puhul (nt avaliku korra või julgeoleku valdkonnas) võib kohalduda Euroopa Liidu põhiõiguste harta, mis võib anda põhiõigustele praktikas tugevama kaitse, kui seda teeb meie põhiseadus.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• Euroopa Liit