Kokkuvõte

Selgituseks. Tähtaegadel ja tähtpäevadel on põhiseaduses kaalukas koht: 168 paragrahvi hulgas on 32 neid, kus sätestatakse tähtaegu ja tähtpäevi. Põhiseaduse rakendamise seaduses on nende osatähtsus veelgi suurem - 9-st 6.

Suhteliselt kõige rohkem osutab tähtaegadele, nende arvutamisele ja sisulisele lahtimõtestamisele tähelepanu protsessuaal·, s.o. menetlusseadusandlus. See on ka mõistetav, sest eesmärgiks on luua menetlustoimingute sisuliselt, loogiliselt ning ajaliselt järjestatud süsteem tagamaks materiaalõiguse rakendamise ja sellega seotud vaidluste ning kaebuste õiguspärase lahendamise.

Teooria ja praktika käsitlevad küll tähtaegu ja tähtpäevi paarismõistetena, kuid samas võrdlemisi piiritletuina. Tähtaeg tähistab normatiiv- või normivaba toimingu kindlapiirilist ajalist kulgemist, millel on algus ning lõpp. Algus on harilikult täpselt kindlaks määratud kas teatud sündmuse saabumisega, kalendripäevaga, õigusakti vastuvõtmise, avaldamise, jõustumise, teatavakstegemise või muu ajamomendiga. Ka tähtaja lõppu tähistatakse vahel kalendripäevaga, ent valdavalt tehakse seda ajavahemiku möödumisega, mida arvutatakse aastates, kuudes, nädalates, päevades või tundides.

• tähtaeg ja tähtpäev
,
• seadusandlus
,
• põhiseadus