Kokkuvõte

Sissejuhatus

Hasartmängu suhtutakse kui pahesse, milles osalemist riigid oma kodanike puhul hea meelega näha ei tahaks. On riike, kus hasartmängu mängimine on keelatud. Näiteks Hiinas karistatakse õnnemängude ja kihlvedude eest surmanuhtlusega *1; Ungaris avati alles 1993. aastal esimene kasiino, milles võis mängida ka Ungari kodanik (varem olid kasiinod mõeldud vaid välismaalastele); Prantsusmaal, Saksamaal ja Austrias võib kohata keeldu, mille kohaselt kasiino asukoha/piirkonna elanikel on kasiinos mängimine keelatud.

Ajalugu näitab, et selline üleüldine keelamine oma eesmärki ei täida. Hasartmängu hakatakse mängima lihtsalt n-ö põranda all, ebaseaduslikult korraldatud hasartmängust jäävad riigil saamata maksud; tagajärgedega, millega hasartmängu seostatakse, – varavastased ja isikuvastased kuriteod, hasartmängusõltuvus, enesetapud, lahutused jne – peab tegelema ikkagi riik ise.

Teisalt ei pea hasartmängu mängimine tähendama alati enda ja oma perekonna pankrotti viimist. Mitmete uuringute põhjal mängib enamik inimesi siiski mõistlikkuse piirides ning hasartmäng on nende jaoks vaieldamatult vaid meelelahutuse üks liik. Viimasel ajal ongi üle maailma üha enam hakatud rõhutama hasartmängu kui ühe meelelahutusliigi tähendust. Tulu ei planeerita enam mitte niivõrd mängijate panustest mängulaual või mänguautomaadis, vaid kõigest sellest, mida mängija peale mängimist teha tahab – turism, kontserdid, etendused ja muu meelelahutus, toitlustamine, hotellindus jne. Hasartmängu mängimise võimalus on vaid inimeste ligimeelitamiseks.

• majandushaldusõigus
,
• eelarve- ja finantsõigus
,
• hasartmängud