Kokkuvõte

Inimese seksuaalsus on mitmekesine, hõlmates identiteete, tundeid, fantaasiaid ning nende erinevaid käitumuslikke väljendusi. Normatiivse ja patoloogilise seksuaalkäitumise eristamine on keeruline, eriti kui hinnangu andmise eesmärk on seotud eksperdi ütluste, süüdivuse küsimuse või riskihindamisega. Seksuaalkäitumise hindamine on õiguskontekstis paratamatult tundlik, mistõttu võib ebaharilike või sotsiaalselt mitteaktsepteeritud tunnuste tõlgendamine ilma selgete kriteeriumide ja metoodilise raamistikuta viia põhjendamatute või kallutatud järeldusteni. Meedias kasutatakse sageli mõisteid nagu „pedofiil“, „seksisõltuvus“, „pornosõltuvus“ ja „hüperseksuaalsus“, seda nii õigusvastase kui ka sotsiaalsest või moraalsest normist kõrvale kalduva käitumise kirjeldamisel. Samad mõisted on leidnud tee ka kohtupraktikasse, kus aeg-ajalt tuleb ekspertidel hinnata isikute seksuaalkäitumist nii kriminaal- kui ka tsiviilmenetlustes. Meditsiinis ja psühholoogias toimunud arusaamade areng inimkäitumise ja selle põhjuste kohta on viinud aga nende mõistete muutumiseni. Seetõttu on esile kerkinud ka vajadus teemat avada ning viia kooskõlla praeguste teadmiste ja parima praktikaga. Artiklis kirjeldatakse seksuaalkäitumisega seotud häireid, seksuaalkäitumise hindamise rolli riskihindamises ning eetilisi piire eksperthinnangu ja arvamuse andmisel.

• õiguspsühholoogia
,
• süütegu
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• tõendid
,
• karistusest vabastamine
,
• karistuse kohaldamine
,
• isikuvastased süüteod