Kokkuvõte

Patsiendi terviseandmete konfidentsiaalsus on üks kehtivasse õigusesse raiutud meditsiinieetika põhiprintsiipidest, mistõttu on raviga seotud andmete jagamine kolmandate isikutega, kes pole raviteenuse osutamisega seotud, üldiselt keelatud. Mõningatel juhtudel aga ‒ seda eriti psühhiaatria valdkonnas ‒ võib teiste isikute kaitseks olla vajalik ligipääsu võimaldamine patsiendi andmetele ilma viimase nõusolekuta. Seetõttu on seadusandja kehtestanud rea erandeid psühhiaatrilise abi seaduses, mis lubavad psühhiaatrilise abi osutajal jagada patsiendi terviseandmeid kindlatel eesmärkidel teatud kolmandate isikutega. Probleem seisneb aga selles, et mitmed neist eranditest asetavad andmete jagamisega seotud riskid täielikult tervishoiuteenuse osutajale. Patsiendiandmete ebaseadusliku jagamisega kaasnevad tõsised riskid tervishoiuteenuse osutajatele nii isiklikul kui ka asutuse tasandil. Seetõttu eeldab andmete jagamine selget ja ammendavat õiguslikku regulatsiooni. Paraku pole kehtiv õigus ses osas kaugeltki mitte üheselt mõistetav ning Riigikohtu 2022. aasta seadusetõlgendus muutis olukorra veelgi segasemaks. Seetõttu on tervishoiuteenuse osutajad keerulises olukorras, kus igat avaldust patsiendi andmete saamiseks peaks ideaalis kiiremas korras vaagima ekspertide kogu, samas kui tegelikkuses pole enamikel tervishoiuteenuse osutajatel selleks vajalikke ressursse. Siinses kirjatükis analüüsivad autorid kriitilise pilguga psühhiaatrilise abi seaduses kehtestatud reegleid terviseandmete jagamiseks ilma patsiendi nõusolekuta. Autorid seavad kahtluse alla Riigikohtu poolt seadusele 2022. aastal antud tõlgenduse ning jõuavad järelduseni, et kohtu poolt esile tõstetud probleeme ei ole tänaseni lahendatud, kuigi 2025. aastal jõustunud seadusandlike muudatuste käigus nii väideti.

• tervishoiuteenuse osutamise leping
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• haldustäitemenetlus ja -sund
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• menetlejad
,
• korrakaitseõigus