Kokkuvõte

Karistusõiguse keskne eesmärk on õigushüvede kaitse. Selle eesmärgi piiriks on individuaalse autonoomia põhimõte, mille kohaselt on õigushüve kandjal õigus ise otsustada, kuidas oma õigushüve kasutada. Seetõttu on isikul õigus näiteks hävitada oma vara ning vabasurm ei ole karistatav. Enda õigushüvede eest peab seisma ka olukordades, kus oht õigushüvele on seotud teise inimese teoga. Kannatanu käitumine omab lisaks süüdistatavale tagajärje omistamise küsimusele tähendust ka tsiviilhagi aspektist. Nimelt tuleb tsiviilhagi üle otsustamisel arvestada kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust tervisekahjustuse saamisel. Käesolevas artiklis kaardistatakse kohtupraktikast lähtuvalt teadliku eneseohustamise kui objektiivse omistamise kriteeriumid ning hinnatakse, kas nende alusel on teadlikku eneseohustamist võimalik järjepidevalt ja süsteemselt sisustada, sh kas ja kuidas on seda võimalik eristada kannatanu nõusolekust kui õigusvastasust välistavast asjaolust. Lisaks hindavad autorid seda, kas teadlikku eneseohustamist kontrollitakse karistusõiguses ja tsiviilõiguses sarnaselt, s.t kas teadliku eneseohustamise jaatamine karistusõiguslikus kontrollskeemis välistab ka tsiviilhagi rahuldamise.

• süütegu
,
• kahju hüvitamine
,
• kohustuse rikkumine
,
• kahju õigusvastane tekitamine