Kokkuvõte

Juridica veergudel on arenemas diskussioon, mille üheks peamiseks esemeks on küsimus, kas hingelise erutuse seisund kui karistusseadustiku §-s 115 (provotseeritud tapmine) sätestatud kuriteokoosseisu konstitutiivse tunnus ja karistusseadustiku § 57 lõike 1 punktis 6 sätestatud karistust kergendav asjaolu kuulub inimese psüühikat uurivate teaduste või karistusõiguse valdkonda. T. Kompuse käsitlus esindab meditsiinilist lähenemisest, millele otseselt osutab autori ettepanek otsida hingelise erutuse seisundi vastet rahvusvahelisest haiguste ja surmapõhjuste klassifikatsioonist. Sellele vastupidisel seisukohal on P. Randma, kelle normativistlikus uurimuses leitakse, et kõnealuse tunnuse näol on tegemist ainuüksi juriidilise kriteeriumiga, mistõttu selle tuvastamisel tuleb juristidel loobuda erialaspetsialistide abi kasutamisest. Senises karistusõiguse dogmaatikas on tänaseks läbi löönud vaid T. Kompuse töös toodud seisukohad, kuid sellist omaksvõttu ei saa üle tähtsustada, sest P. Randma seisukohad jõudsid avalikkuse ette tunduvalt hiljem.

Käesoleva artikli autorid leiavad, et kuigi hingelise erutuse seisundi õigusliku olemuse kahtluse alla seadmiseks pole vähimatki põhjust, on vaadeldaval nähtusel siiski ka kindlad käitumisteaduslikud vasted, mida on võimalik tuvastada ka kriminaalmenetluslike vahenditega, kui määrata õiget liiki ekspertiis ja formuleerida asjakohased küsimused.

• isikuvastased süüteod
,
• karistuse kohaldamine
,
• tõendamine kriminaalmenetluses