Kokkuvõte

Uurimispõhimõte on haldusmenetluses üks kesksemaid põhimõtteid. Uurimispõhimõtte kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas tähtsust omavad asjaolud – nii menetlusosalise jaoks soodsad kui ka teda koormavad asjaolud, samuti avalikku huvi puudutavad asjaolud – ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Avalik võim on kohustatud tegutsema ka olukorras, kus asjas tähtsust omavad asjaolud ei ole täpselt teada. Ebasoovitavate sündmuste ärahoidmisele suunatud menetlustes tehtud otsused on olemuselt tõenäosusotsused. Sellistes menetlustes ei olegi võimalik eeldada tähtsust omavate asjaolude täielikku väljaselgitamist ja tõsikindlat tõendamist, sest tegemist on tulevikus võib-olla aset leidvate sündmustega, mille toimumist on võimalik üksnes prognoosida. Ka määratlemata õigusmõistete sisustamisel ja tõendite usaldusväärsuse hindamisel on haldusorganil ulatuslik hindamisruum. Nii võib uurimispõhimõtte rakendamine olla eri valdkondade haldusmenetlustes märkimisväärselt erinev, sõltudes valdkonna olemusest, eesmärkidest ja õiguslikust regulatsioonist.

Artiklis käsitletakse uurimispõhimõtte olemust, uurimispõhimõtte rakendamise ulatust ning tõendamiskoormuse jagunemist haldusorgani ja menetlusosalise vahel. Lähemalt peatutakse uurimispõhimõtte rakendamisel haldusmenetlustes, mis viiakse läbi välismaalase suhtes seoses tema riiki saabumise ja riigis viibimise seaduslike aluste andmise või andmisest keeldumise otsustamisega või nende kehtetuks tunnistamise otsustamisega ning välismaalase riigist lahkumise korraldamisega.

• haldusmenetlus