Kokkuvõte

Kui haritlane ei puutu otseselt kokku filosoofia või semiootikaga, siis tundub talle sageli, et mõiste mõistmine kõige üldisemas mõttes on midagi, mida ta kindlasti oskab. Ent kui püüda traditsioonilise loogika mõisteõpetusest tõepoolest aru saada, võib tekkida suuri raskusi. Eestikeelse mõtleja elu raskendab ka emakeelse loogikaterminoloogia ebajärjekindlus. Artikliga proovitakse kõnealustest raskusest jagu saamiseks midagi ära teha, alustades probleemide teadvustamisest.

Artiklis selgitatakse esmalt, mille poolest erinevad klassikaline ja traditsiooniline loogika, ning õigustatakse traditsioonilise loogika õpetamist tänapäeval. Püstitatakse küsimus süstemaatilise mõisteõpetuse võimalikkusest traditsioonilise loogika raames. Seejärel fikseerib autor filosoofilise positsiooni, millest lähtudes võiks üles ehitada mõisteõpetuse, nii et see oleks mõistlikus kooskõlas loogika argikasutusega. Lähtutakse n-ö tervemõistuslikust maailmakäsitlusest ning eksplitseeritakse mõiste mõistmise mõistatus, s.t tuuakse esile, miks osutub mõiste määratlemine keerukaks probleemiks. Korrastatakse mõisteõpetuse terminoloogiat ning defineeritakse, mis on mõiste ja mis on termin. Definitsioonide tagamaade käsitlemiseks tehakse kõrvalepõige loogika ajalukku. Seejärel lähtub autor juba esitatud definitsioonidest ning uurib termini mahu probleeme mahupõhise loogika seisukohalt. Selgitatakse, miks on loogikas kindlam rääkida terminite, mitte mõistete defineerimisest.

• õigusfilosoofia
,
• õiguskeel ja terminoloogia