Kokkuvõte

Karistusseadustiku (KarS) § 59 kohaselt ei arvestata karistuse mõistmisel neid kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mis on eriosa süüteokoosseisu tunnused. Keeld tuleneb kaudselt põhimõttest ne bis in idem: ühte faktilist asjaolu saab kasutada vaid üks kord; on mingi asjaolu olnud isiku süüdimõistmise alus, ei saa seda uuesti kasutada karistuse kohaldamisel ja karistust seetõttu vähendada või suurendada.

Käesoleva artikli eesmärk on tuua välja põhilised korduvarvestamise keelu probleemid, sealhulgas täpsustada keelu piire ning üritada ka korduvarvestamise keelu alla sattuvaid või sattuda võivaid asjaolusid süstematiseerida.

Autor asub seisukohale, et meie kohtupraktika korduvarvestamise keelu küsimuses on alles kujunemas, kusjuures praegune seis näib viitavat korduvarvestamise keelu suhteliselt lõdvale tõlgendamisele, s.t karistuse mõistmisel arvestatavat asjaolu peetakse pigem keelu alla mittekuuluvaks. See on sisuliselt viinud olukorrani, kus kergendavate ja raskendavate asjaolude loetelu KarS §-des 57–58 on kaotanud oma tähenduse ning muutunud üksnes näitlikeks. Autori arvates võiks seadusandja kaaluda olukorra seadustamist selles mõttes, et muuta KarS §-de 56–58 teksti ja näha ette üksnes näitlikud loetelud. Täielik loobumine asjaolude kirjeldamisest ei ole siiski põhjendatud, sest näitlik loetelu annab kohtule teatavad juhtnöörid karistust mõjutavate asjaolude hindamiseks ja süüdistatavale omistamiseks ning aitab vältida § ga 59 keelatud korduvarvestamist.

• karistuse kohaldamine