1. Sissejuhatus

ÜRO laste õiguste konventsiooni^*1 (LÕK) vastuvõtmisega 1989. aastal toimusid põhimõttelist laadi muudatused selles, kuidas lapsi õiguslikult käsitletakse. LÕK-i kandev mõte on tunnustada lapsi õiguste subjektina, kuigi nad ei oma täiskasvanutega võrdset autonoomiat. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on tunnustanud lapse õigussubjektsust, sh põhiseaduse § 24 lõikest 2 tulenevat õigust olla oma kohtuasja arutamise juures.^*2 Selleks et tagada lapse õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, on vajalik, et laps oleks menetlusse kaasatud.^*3 LÕK-i üks alusväärtusi on kõikide laste õigus olla ära kuulatud ja tõsiselt võetud^*4 (LÕK art 12). Lapse õigus olla ära kuulatud realiseerub läbi LÕK artikli 3 põhimõtte, mille järgi tuleb igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid.

Lapse huvide kontseptsioon ei ole üheselt defineeritud, mistõttu on selle rakendamine keeruline. LÕK-st ja lastekaitseseadusest^*5 (LasteKS) tulenevaid norme ja põhimõtteid järgides selgub, et lapse huvide väljaselgitamine on kaheetapiline:

• esiteks tuleb kindlaks teha kõik juhtumipõhised asjaolud, mis mõjutavad lapse erinevaid õigusi ja tema heaolu, ning tagada lapse kaasatus ja välja selgitada tema tahe;
• teiseks tuleb kõikide asjaolude koos kaalumisel võtta vastu otsus (andes lapse arvamusele kaalu).

Käesolevas artiklis käsitletakse esimest etappi. Kõigepealt antakse ülevaate lapse huvide kontseptsioonist ja lapse ärakuulamise õigusest tsiviilkohtumenetluses, keskendudes hagita perekonnaasjade regulatsioonile (TsMS^*6 § 552¹). See ei tähenda, et lapsi puudutavad menetlused tsiviilkohtumenetluses sellega piirduksid või teist liiki tsiviilasjades ei oleks vastav analüüs asjakohane. Hagita perekonnaasjadele keskendutakse artiklis seetõttu, et need menetlused eeldavad lapse vahetut osavõttu, on tavapäraselt pikaajalised ja mõjutavad lapse elu olulisel määral.

Tagamaks lapse kaasatust ja tema tahte väljaselgitamist, tuleb laps menetluses ära kuulata. Üksnes laps ise omab informatsiooni selle kohta, mida ta arvab, mõtleb või tunneb, mistõttu muul viisil ei ole võimalik lapse tahet välja selgitada, kui seda temalt küsida.^*7 See aga tekitab küsimuse, kuidas peaks last ärakuulamisel küsitlema, et tema poolt antav informatsioon väljendaks kõige paremini just tema enda mõtteid ja soove.

Eestis puuduvad konkreetsed juhised, standardid või reeglid lapse ärakuulamiseks, mistõttu on laste ärakuulamise praktika varieeruv^*8 – lapse ärakuulamine sõltub konkreetsest kohtunikust, sh tema teadmistest, oskustest ja kogemustest.^*9 Aastakümnete jooksul tehtud teadusuuringud kinnitavad aga seda, et lapse antud informatsiooni täpsus, hulk ja kvaliteet ei sõltu mitte niivõrd lapse individuaalsetest omadustest, vaid pigem küsitlejast, tema suhtumisest ja sellest, kuidas ta last küsitleb.^*10 Seega tähendab varieeruv praktika, et lastel ei pruugi olla võrdseid võimalusi osaleda neid puudutavates menetlustes ja realiseerida enda õigusi^*11, mis omakorda võib riivata laste õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Lapse ärakuulamine menetluses on teostatud kvaliteetselt ja laste parimates huvides siis, kui see on läbi viidud tõenduspõhiste soovituste ja juhiste järgi.^*12

Artiklis esitame teaduskirjandusel põhineva lühiülevaade sellest, kuidas lapse ärakuulamist ette valmistada ja läbi viia, et tagada lapse õiguste kaitse, aga ka nõuetekohane lapse huvide väljaselgitamine. Samuti käsitleme artiklis lapse ärakuulamise talletamise ja korduvärakuulamiste problemaatikat ning võimalikke lahendusi. Vajalik on rõhutada, et kuigi artiklis käsitleme lapse ärakuulamist TsMS § 552¹ alusel, s.t kohtuniku vaates, ning anname selleks juhiseid ja soovitusi, on võimalik teaduskirjanduse baasil antud suuniseid rakendada ka teistel spetsialistidel, kes puutuvad lapse ärakuulamistega kokku muudel õiguslikel alustel. Artiklis toodud juhised ja soovitused on eestikeelseks materjaliks, mida praktikud saavad kasutada lapse ärakuulamise ettevalmistamisel ning läbiviimisel.

2. Lapse huvid ja ärakuulamisõigus

2.1. Lapse huvide hindamine

Tsiviilkohtumenetluses on kõige enam lapsi kaasatud menetlustesse, mida seadus nimetab hagita perekonnaasjadeks (TsMS § 550 lg 1 p 1–7) ja mida vaadatakse läbi hagita menetluse sätete järgi (TsMS § 475 lg 1 p 8, § 550 lg 1 p 1–7), seda mõningate eranditega.^*13 Hagita menetluses rakendatav uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3, § 477 lg 5, 7) peab tagama, et kõik tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud (sh lapse huvid) saaksid välja selgitatud ja selleks vajalikud osalised kaasatud (sh laps).

Lapse õiguste vaates on nendes menetlustes keskse tähendusega lapse parimate huvide kontseptsioon, mida on varasemas õiguskirjanduses ka analüüsitud^*14, mistõttu käesolevas artiklis juba toodud ülevaadet ei korrata. Asjakohane on välja tuua, et ÜRO Lapse Õiguste Komitee (Committee on the Rights of the Child, edaspidi: LÕK komitee) jaoks on lapse huvide hindamine ja väljaselgitamine eraldi etapid.^*15 Neist esimeses etapis tuleb hinnata kõiki asjaolusid konkreetses situatsioonis konkreetse lapse suhtes, tagades sealjuures ka lapse enda osalemise. Teine etapp on rangete menetluslike tagatistega formaalne protsess, mis on mõeldud lapse parimate huvide väljaselgitamiseks.^*16 Igapäevaselt laste kohta otsuseid tegevatelt inimestelt (nt vanemad, hooldajad, õpetajad) ei eeldata nende etappide ranget järgimist, kuigi ka lapse igapäevaelu puudutavad otsused peavad austama ja arvesse võtma lapse parimaid huve.^*17 Käesolevas artiklis püüame avada ja sisustada esimest etappi (lapse huvide hindamine ja lapse ärakuulamine), mis on eelduseks sellele, et lapse huvid oleksid nõuetekohaselt välja selgitatud (sh LasteKS § 21 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud reeglid).

Lapse parimate huvide hindamise (aga ka väljaselgitamise) eesmärgiks on tagada LÕK-st ja selle lisaprotokollidest tulenevate õiguste kaitse, aga ka lapse igakülgne areng^*18 (sh LasteKS § 21 lg 2 p 1). LÕK komitee suuniste järgi tuleb seega lapse huvide hindamisel arvestada konkreetseid last puudutavaid ja temaga seotud asjaolusid, mis on ühtlasi lapse õigused. Nendeks on näiteks lapse vanus, sugu, küpsusaste, kogemused, kuulumine vähemusgruppi, füüsiline, sensoorne või vaimne puue, aga ka lapse sotsiaalne ja kultuuriline kontekst, nagu näiteks vanemate olemasolu või puudumine, kas laps elab vanematega ning milline on lapse suhte kvaliteet tema pere või hooldajatega, lisaks keskkonna turvalisus, perekonna, laiendatud perekonna või hooldajate käsutuses olevad alternatiivsed vahendid jne.^*19 Keskse tähendusega on koguda informatsiooni nende asjaolude kohta, mis mõjutavad konkreetse lapse heaolu^*20 (LasteKS § 4, § 21 lg 2 p 1), s.t kindlaks teha konkreetse lapse vajadused. Osalt võimaldavad lapse vajadusi eeldada arengupsühholoogilised teadmised, aga universaalsete vajaduste kõrval on oluline arvesse võtta konkreetse lapse eripära ja sellest tingitud vajadusi ning seda, millises ulatuses on neid vajadusi võimalik rahuldada.

Lapse huvide hindamisel tuleb arvestada lapse õigust elule, ellujäämisele ja arengule (LÕK art 6, LasteKS § 5 p 1), võrdsele kohtlemisele (LÕK art 2, LasteKS § 5 p 2), ärakuulamisele (LÕK art 12, LasteKS § 5 p 4) ning sellele, et last puudutavates ettevõtmistes seatakse esikohale lapse huvid (LÕK art 3, LasteKS § 5 p 3).^*21 Lisaks on vajalik arvestada lapse õigust säilitada oma identiteet (LÕK art 8)^*22, perekondlik keskkond ja isiklikud sidemed (LÕK art 16)^*23, aga ka lapse õigust tervisele (LÕK art 24), tervislikule seisundile^*24, haridusele (LÕK art 28)^*25, hoolitsusele ja kaitsele (LÕK art 3)^*26 ning turvalisusele (LÕK art 19, 32–39)^*27. Samuti tuleb arvestada lapse õigust sellele, et tema heaolu ja areng oleks tagatud (LÕK art 3).^*28

Eeltoodu on vaid näidisloetelu erinevatest asjaoludest ja lapse õigustest, mida lapse huvide hindamisel on asjakohane arvesse võtta. Teatud juhtumitel võivad lapse huvide hindamisel olla olulised ka muud õigused^*29 või asjaolud. Samuti võivad erinevad arvesse võetavad asjaolud olla hoopis omavahel vastuolus (nt perekondliku keskkonna säilitamine võib olla vastuolus vajadusega kaitsta last vanematepoolse vägivalla ja väärkohtlemise ohu eest).^*30 Seetõttu ongi oluline läheneda igale juhtumile individuaalselt, sh mitme lapse huvide samaaegsel hindamisel (nt arvestada laste erinevaid sotsiaalseid, hariduslikke, psühholoogilisi ja emotsionaalseid vajadusi). Ühtlasi on oluline koguda informatsiooni ka teiste osaliste õiguste, huvide ning muude last puudutavate asjaolude kohta.^*31 Siiski ei saa informatsiooni kogumine vastata LÕK komitee hinnangul lapse huvidele, kui laps ei ole menetluses ära kuulatud.^*32 Iga otsus, mis ei võta arvesse lapse arvamust või ei ole kaalutletud vastavalt lapse vanusele ja küpsusele, ei austa lapse võimalust mõjutada tema parimate huvide väljaselgitamist.^*33

Lapse ärakuulamine (LÕK art 12, LasteKS § 21 lg 2 p 2, TsMS § 552¹ lg 1) aitab saavutada lapse huvide esikohale seadmise eesmärki (LÕK art 3), tagades omakorda seda, et lapsed osalevad kõikides nende elu puudutavates otsustes. Ka teaduskirjanduses on leitud, et lapse huvid kipuvad jääma tähelepanuta, kui laps menetlusse kaasatud ei ole.^*34 Peale selle võimaldab lapse ärakuulamine tagada menetluses lapse õigusi. LÕK komitee hinnangul peab igale lapsele olema tagatud õigus väljendada vabalt oma seisukohti ja kedagi ei tohi sealjuures diskrimineerida (nt rassi, kodakondsuse, soo, keele, usu, poliitiliste või muude vaadete, sotsiaalse päritolu, varalise seisundi põhjal)^*35, mis omakorda seondub lapse õigusega olla võrdselt koheldud. Lapse ärakuulamine aitab kaasa täisväärtusliku isiksuse ja lapse võimete arengule^*36, mis seondub lapse õigusega elule, ellujäämisele ja arengule. Lapse ärakuulamise õigust ei mõjuta mõistagi see, kas laps on väike või haavatavas olukorras (nt puue või kuulumine vähemusgruppi).^*37 LÕK komitee hinnangul tuleb lapse ärakuulamisel tunnustada ka sõnadeta suhtlemisviise (nt mängu, mitteverbaalset suhtlust, žeste, näoilmeid, joonistamist jne), mis võimaldaks ka väga noortel lastel väljendada oma arusaamu, valikuid ja eelistusi, ning vajadusel tuleb tagada lapsele abivahendid suhtlemiseks (nt puudega lapsed).^*38 Seega ei ole võimalik tagada lapse õigusi menetluses (sh osalemisõigust), ilma et laps oleks ära kuulatud.

Lapse ärakuulamine on ainus toiming, mis võimaldab välja selgitada lapse tahte. Laps ise on parim osapool andmaks informatsiooni nii enda kogemuste^*39 (sh mõtete, tunnete ja soovide kohta) kui ka selle kohta, kas ja kuidas on tema vajadused rahuldatud ja heaolu tagatud.^*40 Teadusuuringute järgi soovivad lapsed kasutada võimalust väljendada oma arvamust, tundeid, mõtteid, soove ja kogemusi.^*41 Lapse tahe kujuneb aga väga mitmete tegurite koosmõjul^*42, mistõttu ei pruugi lapse vaated või soovid olla kooskõlas tema enda huvidega. Seega lapse tahe võib, aga ei pruugi kokku langeda tema vanemate vaadete või teiste spetsialistide arvamusega. Samas ei ole õigustatud lapse tahte kõrvale jätmine ainult sellel põhjusel, et esineb kahtlus lapse mõjutamise suhtes^*43, sest last ümbritsevate inimeste arvamused ja käitumine avaldavad suure tõenäosusega alati mõju lapse tegelikule tahtele. Seega on lapselt ärakuulamise käigus saadud informatsioon kõigest üks infoallikas, mille usaldusväärsust tuleb kontrollida ja võrrelda teistest allikatest saadud teabega.^*44 Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)^*45 ja Riigikohtu praktikas^*46 on korduvalt väljendatud, et lapse tahet tuleb arvestada ühe asjaoluna lapse huvide väljaselgitamisel. Lapse selgitused ärakuulamisel tagavad aga parema arusaama tema mõtetest, tunnetest ja põhjustest nende taga.^*47

Lapse tahte puhul on oluline silmas pidada, et lapse tahe ja eelistused võivad muutuda vastavalt lapse arengutasemele, kogemustele ning olukorrale, sest laps ise ja teda ümbritsev keskkond on pidevas muutumises.^*48 Ka EIK praktikas on osundatud tõsiasjale, et kuigi lapsel on piiratud võimalused enda isikliku autonoomia teostamiseks, suureneb see õigus tema areneva küpsusega ning realiseerub ka tema kaasatuses ja ärakuulamisõiguses.^*49 Kuigi käesoleva artikli eesmärgiks ei ole käsitleda seda, kuidas ja mil määral lapse osalemisõigus ajas muutub^*50, on oluline välja tuua, et lapse kaasatuse määr sõltub erinevatest oskustest, mis kujunevad välja eri vanuses, mistõttu sõltub lapse võimekus osalemis- ja ka ärakuulamisõigust teostada sellest, milline on tema vanus ja arengutase.^*51

Kokkuvõttes on lapse ärakuulamine oluline selleks, et lapse huvid oleksid temaga seotud menetluse keskmes. Vastasel juhul esineb oht, et lapse huvide kohta tehakse otsuseid lähtuvalt üldistest tõdedest ja teadmistest^*52 ning täiskasvanute või otsuse tegija väärtuste ja uskumuste pinnalt.^*53 Selleks, et tehtav otsus hõlmaks nii lapse enda tahet kui ka seda, mis on tegelikult tema huvides, muutub oluliseks see, kuidas lapselt ärakuulamise käigus informatsiooni saadakse.^*54

2.2. Lapse ärakuulamine hagita perekonnaasjades

2.2.1. Lapse ärakuulamise õiguslik regulatsioon

Mitmete rahvusvaheliste juhiste ja teaduskirjanduse järgi on lapse ärakuulamine soovituslikuks toiminguks lapse huvide väljaselgitamisel.^*55 Hagita perekonnaasjades tuleneb lapse ärakuulamise kohustus TsMS § 552¹ lõikest 1^*56, mille kohaselt tuleb ära kuulata laps, kes on võimeline seisukohta omama.^*57 LÕK komitee hinnangul tuleb eeldada, et laps on võimeline ise oma seisukohti kujundama, mis tähendab, et laps ei pea enda võimelisust tõestama selleks, et talle antaks võimalus ennast väljendada.^*58 See on kooskõlas seisukohaga, et lapselt selge ja täpse informatsiooni saamine on seotud rohkem last ära kuulava täiskasvanu oskustega kui lapse võimetega.^*59 Seega, menetluses tuleb ära kuulata ka väga väikesed lapsed või lapsed, kelle arengutase seab tahte väljendamisele piiranguid, kuid mitte nende õigusele olla ära kuulatud.

Lapse ärakuulamine tuleb läbi viia kohtunikul, kes teeb seda vahetult ja isiklikult (TsMS § 552¹ lg 1 ja 4 koostoimes) ning võimalusel lapse tavalises keskkonnas ja teiste menetlusosaliste või isikute juuresolekuta (TsMS § 477 lg 4, § 552¹ lg 1). Kohtunikul on õigus kaasata lapse ärakuulamise juurde erinevaid spetsialiste, s.o psühhiaater, psühholoog või sotsiaaltöötaja (TsMS § 552¹ lg 1 kolmas lause), kuid millistes olukordades seda kohtunikul teha tuleks, ei ole seaduse pinnalt selge. Samuti ei ole seaduses nimetatud spetsialistide kasutamist laste ärakuulamistel ka empiiriliselt uuritud^*60, mistõttu puudub teave, kas ja millisel määral üleüldse neid laste ärakuulamistele kaasatakse. Kuna küsitlemisoskust, mida peaks rakendama nii ärakuulamistel kui ka ülekuulamistel, peetakse spetsiaalseks pädevuseks^*61, tuleks lapse ärakuulamisel hoolikalt kaaluda kaasatavate spetsialistide oskusi lapse küsitlemisel, aga ka seda, kas ja millist väärtust võib erinevate isikute kaasamine ärakuulamisse kaasa tuua ning milline saab ja võib olla nende roll ärakuulamise juures. Kui kohtunik kaasab ärakuulamise juurde isiku, kes ei oma vastavat pädevust, võib see ärakuulamise tulemuslikkusele olla märksa kahjulikum kui kasulikum.^*62 Seda ka olukorras, kus ärakuulamise juurde lubatakse isik, kes toimingu teostamisel kaasabi ei osuta (nt TsMS § 552¹ lg 1 neljanda lause järgi muu isik lapse või tema esindaja nõusolekul).

Lapsel on õigus olla ära kuulatud, aga see ei ole lapse kohustus.^*63 Selleks et lapsel oleks võimalik ärakuulamise ja sellega seotud asjaolude üle otsustada (sh konfidentsiaalsusküsimused^*64 ja soovi korral ärakuulamisel osalemise lõpetamine^*65), peab tal olemas olema vajalik informatsioon vastava otsuse tegemiseks.

Lapse ärakuulamise läbiviimisel on TsMS § 552¹ lõikes 2 eristatavad kaks etappi. Esmalt kohtuniku kohustus tagada lapsele vajaminev informatsioon (TsMS § 552¹ lg 2 esimene lause) ja seejärel võimaldada lapsel seisukohta avaldada (TsMS § 552¹ lg 2 teine lause). Seaduse järgi tuleb aga kohtunikul informatsiooni andmisel hinnata, kas lapsele antav teave võib eeldatavalt kaasa tuua lapse arengule või kasvatusele kahjulikke tagajärgi (TsMS § 552¹ lg 2 esimene lause). Selgusetuks jääb, kuidas ja mille pinnalt võiks jaatada antava informatsiooni eeldatavaid kahjulikke tagajärgi lapse arengule ning kasvatusele (sh kas ja kui oluline on tagajärgede intensiivsus). Ilmselgelt mõjutab last igasuguse informatsiooni saamine, veelgi enam sellise, mis tuleneb vanematevahelisest (pikaajalisest) vaidlusest, kuid küsitav on, millis(t)e mõju(de) korral tuleb laps jätta teavitamata ja kuidas neid mõjusid menetluses tuvastada. LÕK komitee seisukohtadest järelduvalt ei ole selliseid piiranguid põhjendatud seada. See omakorda ei tähenda, et lapsele antav informatsioon peaks olema piiranguteta. Vastupidi, lapsele antav informatsioon peab olema sõltuv lapse vanusest ja tema arengutasemest. See omakorda kinnitab, kui oluline on, et lapsele edastatakse kogu vajalik informatsioon just talle arusaadaval viisil ja vormis.

Kui lapsele on ärakuulamisel antud vajalik informatsioon (TsMS § 552¹ lg 2 esimene lause) ja ta on nõus ärakuulamise jätkamisega, saab liikuda ärakuulamise järgmisesse etappi, s.t selgitada välja lapse tahe (TsMS § 552¹ lg 2 teine lause). Täpsemaid juhiseid, millises vormis ja viisil laps peaks seisukohta väljendada saama, TsMS § 552¹ lõikest 2 ei tulene. LÕK komitee rõhutab, et laps peab saama enda seisukohti ja vaateid väljendada vabalt, mis tähendab muuhulgas seda, et temaga ei tohi manipuleerida, teda liigselt mõjutada ega survestada, aga ka seda, et laps saab valida, kas ta soovib või ei soovi kasutada õigust olla ära kuulatud.^*66

Kuigi igale lapsele tuleb anda võimalus olla ära kuulatud, võib teatavatel erandlikel juhtudel olla lapse ärakuulamine vastuolus lapse huvidega.^*67 TsMS § 552¹ lõige 3 võimaldab ärakuulamisest loobuda üksnes mõjuvatel põhjustel. Seaduseelnõu seletuskirja järgi on sellise erandi^*68 eesmärgiks vältida olukordi, kus last võidakse erinevate ametnike poolt korduva ärakuulamisega traumeerida.^*69 Seega on lapse ärakuulamisest loobumine selgelt erand, mille kohaldamiseks peavad koos esinema kolm järgmist tingimust:

• laps on hiljuti lastekaitsemenetluse või lepitusmenetluse käigus asjakohaste asjaolude suhtes ära kuulatud,
• ärakuulamise tulemust on kohtul võimalik hinnata ilma lapsega suhtlemata,
• lapse mitmekordne ärakuulamine ei oleks lapse huvides.

Oluline on rõhutada, et lapse ärakuulamisest loobumine saaks rakendatav olla siis, kui kohtunikul on võimalik saada igakülgset, objektiivset ja usaldusväärset informatsiooni eelnevalt läbiviidud ärakuulamis(t)e kohta, sh tuleb hinnata varasema ärakuulamise kvaliteeti (vt täpsemalt p 3.3) ning seda, kas korduv ärakuulamine oleks lapse huvides (vt täpsemalt p 3.4). Juhul kui lapse ärakuulamisest on loobutud põhjusel, et sellega kaasnev viivitus kahjustaks lapse huvisid, tuleb laps viivitamatult tagantjärele ära kuulata (TsMS § 552¹ lg 4 teine lause, § 384 lg 4).

Kuna lapse ärakuulamisest loobumine võtab lapselt võimaluse oma õigusi realiseerida, peab loobumine toimuma ainult kaalukatel põhjustel. Nii EIK praktikas^*70 kui ka siseriiklikus kohtupraktikas^*71 on korduvalt tuvastatud laste ärakuulamisõiguste rikkumisi. Uuemas kohtupraktikas (kui TsMS-st ei tulene vanuselisi piiranguid lapse ärakuulamisele) on aktsepteeritud laste ära kuulamata jätmist tulenevalt nende vanusest näiteks olukorras, kus lapsed on kuni kuueaastased.^*72 Siinjuures on oluline rõhutada, et kuigi kohtud tuginevad jätkuvalt lapse ära kuulamata jätmise põhjendamisel peamiselt või ainult laste vanusele, ei ole see olemasoleva regulatsiooni ja rahvusvaheliste juhiste järgi õige.

Kokkuvõttes tuleb kehtiva õigusliku regulatsiooni ja rahvusvaheliste soovituste järgi tagada igale lapsele sõltumata tema vanusest ja arengutasemest vajalik informatsioon menetluse kohta ning anda võimalus väljendada oluliste asjaolude kohta enda seisukohti. Selleks, et lapselt saadav informatsioon oleks täpne ja küsitlemine ei mõjuks lapse heaolule negatiivselt, tuleb see läbi viia korrektselt.^*73 Kohtunikud, kes kuulavad lapsi ära, teadmata teaduspõhistest soovitustest ja strateegiatest, riskivad sellega, et nad küsivad küsimusi, mis pole lapse arengule vastavad, ja tõlgendavad laste vastuseid valesti. See aga rikub ära laste ütlused, mis on väärtuslik informatsioon lapse huvide väljaselgitamiseks.^*74

2.2.2. Lapse ärakuulamine praktikas

Teaduskirjanduse järgi ei ole õiguskontekstis lapse küsitlemise oskus sama, mis lapsega suhtlemise oskus.^*75 Lapse ärakuulamine peab olema lapse küsitlemine, mitte pelgalt lapsega vestlemine. Vestlus ei ole kohane viis lapse ärakuulamiseks eelkõige seetõttu, et ärakuulamise tulemusena soovitakse lapselt informatsiooni, mis oleks objektiivne, igakülgne ja usaldusväärne. Saadava informatsiooni kvaliteet sõltub suuresti aga täiskasvanu küsitud küsimustest.^*76 Kuna täiskasvanud kasutavad tüüpiliselt lastega suhtlemisel direktiivset suhtlusviisi, ei pruugi tavapärasel vestlusel saadav informatsioon eelnimetatud tingimustele vastata. Seega suurendab selline vestlus pigem riski, et laps spekuleerib, mõistab küsimusi täiskasvanust erinevalt ja vastab nii, nagu ta muidu ei vastaks.^*77 Teaduskirjanduse kohaselt on isegi väga noored lapsed võimelised andma täpset ja usaldusväärset informatsiooni, kuid seda juhul, kui neid küsitletakse korrektselt ja vastava väljaõppe saanud küsitleja poolt.^*78 Küsitlemine on seega eraldiseisev oskus^*79, mille omandamiseks tuleb seda õppida ja järjepidevalt harjutada.^*80 Ka LÕK komitee hinnangul on laste osaluse tõhusaks hõlbustamiseks vaja ettevalmistust, oskusi ja tuge (nt kuulamisoskust, oskust lastega koos töötada, oskust lapsi kaasata vastavalt nende arenevatele võimetele).^*81

LÕK komitee on välja toonud, et riigi kohustuseks on tagada vajaminev koolitus kõikidele neile, kes töötavad lastega või laste heaks, sh advokaatidele, kohtunikele, politseinikele.^*82 Kuna käesolev artikkel keskendub kohtunikele, siis on kohane osundada, et taolisi koolitusi on kohtunikele ka võimaldatud. Näiteks koolitusnõukogu viimaste aastate programmis on jätkuvalt koolitusi, mis puudutavad lapse või noore küsitlemist^*83, kuid tegemist on valdavalt lühiajaliste koolitustega, milles omandatud teadmised ja oskused hääbuvad kiiresti ilma pideva harjutamise ja tagasisideta.^*84 Tähelepanuväärne on seegi, et alla kolmeaastase staažiga kohtuniku ametioskuste koolitusprogramm laste küsitlemisega seotud oskuskoolituste läbimist kohustusliku või isegi soovituslikuna ette ei näegi (sh siis, kui noorkohtunik on spetsialiseerunud alaealistega seotud asjadele^*85).^*86

Õiguslik regulatsioon ei sätesta konkreetseid reegleid ja juhiseid selle kohta, kuidas lapse küsitlemist ärakuulamise raames läbi viia. Struktureerimatus selles, kes, kuidas ja millal last ära kuulab, on omane ka teistele riikidele.^*87 Kuigi eesti keeles on ilmunud „Lapse küsitlemise käsiraamat“^*88, on sellega tutvumine ja seal väljatoodu rakendamine iga kohtuniku enda otsustada. Seega on alust eeldada, et lapse ärakuulamiste läbiviimine praktikas sõltub peamiselt konkreetse kohtuniku teadmistest, oskustest ja kogemustest.^*89 Lapsed on aga mõjutatavad, tundlikud sotsiaalsele survele ja täiskasvanute ootustele^*90, mistõttu sõltub lapse käitumine ja antav informatsioon (ning selle usaldusväärsus) ärakuulamisel muuhulgas sellest, kuidas konkreetne küsitlemine (või vestlus spetsialistiga) on läbi viidud, milliseid küsimusi on küsitud ja milline on küsitleja suhtumine küsitlemisel^*91 (vt täpsemalt p 3.1). Seega on lapse ärakuulamine lähtuvalt teaduspõhistest soovitustest ja strateegiatest määrava tähtsusega.

Teaduspõhiste soovituste ja strateegiate mittejärgimine ärakuulamisel võib kaasa tuua riiveid lapse erinevatele õigustele ja mõjutada lapse heaolu, põhjustades talle negatiivseid tagajärgi. Kui laps ei saa väljendada enda mõtteid ja tundeid piisaval määral ning usaldusväärselt, võivad menetluses olulised aspektid jääda välja selgitamata, osalistega läbi arutamata, kohtu poolt hiljem arvesse võtmata või saavad ebaõige hinnangu. See omakorda võib kaasa tuua otsuse tegemise, millel on pikaajalised negatiivsed tagajärjed lapsele.^*92

3. Teaduspõhine küsitlemine ja soovitused

Laste küsitlemist puudutavate teadusuuringute fookuses on peamiselt olnud lapse küsitlemine kriminaalmenetluses, mille põhjal on välja töötatud mitmed struktureeritud küsitlemismeetodid (nt NICHD protokoll). Struktureeritud küsitlemismeetodite kasutamine ühtlustab ülekuulamiste kvaliteeti, vähendades küsitleja hoiakutest tulenevat kallutatust ja tõlgendamisvigu, ning suurendab lapselt saadava informatsiooni hulka ja usaldusväärsust.^*93 Kuigi tsiviilkohtumenetlustes soovitakse lastelt üldjuhult teistsugust teavet kui kriminaalmenetluses^*94 (s.t menetluse ese on erinev) ning ka kogumist vajav informatsiooni hulk on erinev, on mõlema menetluse kontekstis peamine eesmärk sama: saada lapselt tõene, täpne ja üksikasjalik kirjeldus tema seisukohtadest ning kogemustest^*95, mida kohus saab lapse huvide hindamisel arvesse võtta. Kuigi tsiviilõiguse kontekstis ei ole laste ärakuulamiseks veel spetsiifilisi küsitlemisprotokolle välja töötatud, rõhutavad teadlased, et laste küsitlemise parimaid praktikaid saab ja tasub rakendada ka tsiviilõiguse kontekstis,^*96 ning on esitanud selleks ka konkreetseid soovitusi.^*97

Järgnevalt esitatakse teaduspõhine ülevaade^*98 sellest, kuidas last ära kuulata, sealhulgas toiminguks ette valmistada. Olenemata kontekstist, hõlmavad kvaliteetsed ja teaduspõhiselt läbi viidud lapse ärakuulamised hinnanguvaba lähenemist küsitlemisele, lapse informeerimist küsitlemise eesmärgist ja protsessist, kontakti loomist ja toetamist, vaba meenutuse võimaldamist ja arengule vastavas lihtsas keeles soovituslike küsimuste kasutamist lapse kogemuste ja perspektiivi teadasaamiseks, ilma teda sealjuures mõjutamata.

3.1. Hinnanguvaba lähenemine küsitlemisele

Üks suurimaid ohte kvaliteetsele ärakuulamisele on see, kui küsitleja lähtub oma uskumustest või oletustest lapse küsitlemisel. Kui küsitlejal on lapsega toimuva suhtes kindel (eel)arvamus, soodustab see kinnituskalduvuse (ingl confirmation bias) teket. Kinnituskalduvus tähendab, et küsitleja otsib ja tõlgendab informatsiooni enesele teadvustamata viisil, mis toetab tema varasemaid uskumusi ja vähendab vastupidise informatsiooni tähtsust. Nii võivad küsitleja enda hinnangud mõjutada küsitlemisprotsessi, see omakorda lapse jagatavat informatsiooni ja kokkuvõttes lapse arvamusele antavat hinnangut.^*99 Kinnituskalduvuse probleem on eriti märkimisväärne perekonnaõiguse valdkonnas, sest sealsed otsused kipuvad olema subjektiivse iseloomuga ja emotsionaalselt laetud.^*100

Kinnituskalduvus võib mõjutada nii küsitleja käitumist küsitlemisel kui ka lapse ütlusi läbi selle, milliseid küsimusi temalt küsitakse. Esiteks, teadusuuringud näitavad, et tugeva veendumusega küsitlejad kasutavad sagedamini suunavaid ja suletud küsimusi, mis omakorda suurendavad ebatäpse info saamise riski, kui olemasolev uskumus pole õige.^*101 Näiteks küsides „Kas sa tunned end ema juures paremini kui isa juures?“, väljendab küsitleja eeldust, et lapsel on juba selge eelistus, mida ei pruugi aga olla, kui laps ise seda konkreetselt väljendanud ei ole. Avatud küsimus (nt „Räägi, kuidas sa tunned end ema juures ja isa juures“) seevastu võimaldab lapsel oma mõtteid ja tundeid hoopis nüansseeritumalt väljendada. Teiseks, küsitleja kallutatus võib mõjutada ka muude suunavate tehnikate kasutamist: positiivne või negatiivne tagasiside konkreetsetele ütlustele (nt küsitlemisel lapse kiitmine, kui ta räägib soovitud infot või pauside mitte tegemine, kui ta ei räägi), vanemate ja eakaaslaste kasutamine survestamiseks (nt lapsele ütlemine, et üks vanem on midagi konkreetset öelnud), süüdistava tooni ja stereotüüpide kasutamine (nt ühele vanemale kui hullule viitamine) ning korduvalt samade küsimuste küsimine, kui lapse vastus ei kinnita küsitleja ootusi.^*102 Kolmandaks, küsitleja hinnangud ja uskumused võivad mõjutada ka seda, kuidas ta lapse vastuseid tõlgendab. Kui küsitleja ootab kindlat vastust, võib ta tahtmatult märgata ja meelde jätta ainult neid vastuseid, mis tema ootustega ühtivad, jättes tähelepanuta või tõlgendades valesti lapse poolt väljendatud mõtteid, mis käivad ta uskumuste vastu.^*103 Küsitleja tõlgendus lapse öeldust võib omakorda mõjutada juhtumi kohta tehtavaid järeldusi ja küsitluse pinnalt koostatud kokkuvõtet.^*104 Lisaks võib kallutatus mõjutada ka küsitlemisele eelnevaid tegevusi, näiteks seda, kas küsitleja üldse otsustab last olemasoleva teabe põhjal ära kuulata.^*105 Kokkuvõttes, küsitleja enda hinnangud võivad mõjutada küsitlemise käiku ja tehtavaid otsuseid küsitlemise igas etapis.

Kallutatuse probleemi süvendab asjaolu, et inimesed üldjuhul ei märka enda puhul seda, et nad on kallutatud.^*106 See tähendab, et küsitleja peab teadlikult astuma samme enda võimaliku kallutatuse vähendamiseks. Teaduskirjanduses, aga ka mitme Euroopa riigi (nt Soomes, Hollandis, Rootsis, Saksamaal) juhistes^*107 tuuakse ühe lahendusena välja alternatiivsete hüpoteesidega arvestamist nii ärakuulamise planeerimisel kui ka küsitlemisel eesmärgiga leida kõige tõenäolisem selgitus lapsega toimuvale.^*108 Näiteks kui vanem A väidab, et laps on vanem B-ga suhtlemise suhtes ärev, siis võiksid kontrollitavad hüpoteesid olla:

1. lapsel oli vanem B-ga negatiivne kogemus, mida ta tajus ja mäletab õigesti;
2. laps koges vanem B-ga koos olles häirivat sündmust, pärast mida ta on kuulnud vanem A-d teiste täiskasvanutega selle sündmuse üle arutlemas;
3. vanem A on last mõjutanud, öeldes talle otseselt või kaudselt, et vanem B on ohtlik;
4. vanem A on ise emotsionaalselt häiritud ja stressis, kui laps suhtleb vanem B-ga;
5. vanem B on lapse kasvatamisel vähem tõhus või reageerib lapse vajadustele kehvemini kui vanem A.^*109

Oluline on, et alternatiivsed hüpoteesid kataksid ära kõikvõimalikud mõistlikud stsenaariumid, mida küsitlejal on olemasoleva informatsiooni alusel põhjendatud oletada.

Kuna täiskasvanutel on kerge tõlgendada lapse ütlusi oma varasemate teadmiste, uskumuste ja kogemuste valguses^*110, suurendab ühe hüpoteesi pinnalt läbiviidav küsitlemine riski, et lapselt saadud informatsioon on kallutatud või mõjutatud küsitleja enda uskumustest ja hinnangutest.^*111 Seevastu avatus erinevatele võimalikele tõlgendustele ehk hüpoteesidele^*112 ning lapse tähelepanelik kuulamine tema vaatenurga mõistmiseks^*113 aitab suurema tõenäosusega tagada usaldusväärse teabe saamise. Seejuures on eriti oluline rõhutada, et mitme võimaliku tõlgendusega arvestamine ei tähenda lapse otsest küsitlemist nende erinevate hüpoteeside kohta (millel võib saadava informatsiooni kvaliteedi mõistes olla hoopis soovitavale vastupidine tulemus).^*114 Kinnituskalduvuse negatiivset mõju aitab hoopis vähendada teaduspõhiste tehnikate kasutamine ehk hea küsitlemisoskus, mis tagatakse läbi küsitleja väljaõppe.^*115

3.2. Ärakuulamise ettevalmistamine, korraldus ja läbiviimine

3.2.1. Ärakuulamise ettevalmistamine

Lapse ärakuulamise toimingu kvaliteedi tagamiseks on kohtuniku kui küsitleja jaoks oluline viia end kurssi konkreetse juhtumiga.^*116 Informatsioon lapse, tema vanuse, omaduste, kogemuste ning muude oluliste asjaolude kohta aitab kohandada ärakuulamist selliselt, et see oleks lapsele võimalikult turvaline ja teda toetav. Lisaks võimaldab see kohtunikul otsustada, kas last on menetluses üldse põhjendatud ära kuulata (vt ka p 2.2.1).

Kui kohtunik otsustab, et menetluses on tarvis laps ära kuulata, tuleb järgnevalt otsustada muude ärakuulamist puudutavate korralduslike küsimuste üle, muuhulgas selle üle, kus last ära kuulata.^*117 Soovituslik on lapsega vestelda talle tuttavas stressivabas ja lapsesõbralikus keskkonnas, et vähendada ärevust ja seeläbi suurendada lapse koostöövalmidust.^*118 Perekonnavaidlustes on sellistele tingimustele vastavate kohtade leidmine kohati väljakutseks. Üldjuhul on kodu lapse jaoks turvaline keskkond tundlike teemade arutamiseks^*119, kuid perekonnavaidlustes võib jagatud vanemluse korral olla lapsel mitu kodu. Kui ärakuulamine otsustatakse läbi viia lapse kodus, tuleb kindlasti arvestada teiste pereliikmete juuresoleku või ka nende läheduses asumise võimaliku mõjuga. Tavapäratu ei ole olukord, kus lapse mõtted ja arvamus sõltuvad sellest, kas tema ärakuulamine viiakse läbi ema kodus või isa kodus. Kui laps otsustatakse ära kuulata kodus, on oluline, et lapse ärakuulamine ei kujuneks kodukülastuseks. Seega ärakuulamist planeerides tuleb läbi mõelda, kuidas lapse koduses keskkonnas luua sobiv ruum ja eraldatus teistest perekonnaliikmetest.

Lapse ärakuulamiseks võib piisavat turvatunnet kodu asemel tagada ka mõni muu neutraalne keskkond, näiteks kool või lasteaed. Samas tuleb arvestada, et õppeasutuses toimuv ärakuulamine võib tulla lapse jaoks ootamatult^*120 ja ebasobival ajal (nt katkestada koolis kontrolltöö tegemise, lasteaias meelepärase tegevuse või takistada huviringis osalemist). See omakorda võib lapse jaoks tekitada stressirohke õhkkonna ja luua ebasoovitava meelestatuse. Lisaks võib tekkida probleeme neutraalses kohas ärakuulamise läbiviimiseks sobiliku ruumi leidmisega, kus ei oleks kõrvalisi isikuid. Kui kohtumajas on olemas mõni mugavam lapsesõbralik ruum, tasub ärakuulamine läbi viia seal, kuid sel juhul on oluline anda lapsele aega ruumiga tutvumiseks.

Olenemata ärakuulamise kohast, on soovituslik, et kohtunik küsitleb last üksinda.^*121 Lisaks tasub ärakuulamisel jälgida, et ruumis ei viibiks isikuid, kellel võib olla isiklik huvi vaidluse lahenduse vastu (nt pereliikmed). Lapsed on mõjutatavad teiste kohalolust ja ei pruugi sel juhul soovida rääkida teistest halvasti või võivad otsida täiskasvanutelt vihjeid nii-öelda õigeteks vastusteks. Kui laps ei soovi üksi vestelda, võib lubada täiskasvanul olla kohal ärakuulamise alguses, kuid paluda tal lahkuda, kui laps tunneb end turvalisemalt ja enne ärakuulamise sisu juurde minekut. Kui täiskasvanu viibib ruumis, on soovituslik, et ta istub toimingu ajal lapse selja taga ja ei võta ärakuulamisest osa. Nii vanematele kui ka teistele täiskasvanutele tasub alati selgitada, miks last kuulatakse ära üksi. Kindlasti ei tohiks eeldada, et vanema kohalolek vähendab lapses stressi ja suurendab turvatunnet, sest see sõltub konkreetse lapse suhtest täiskasvanuga.^*122 LÕK komitee on rõhutanud, et paljudel juhtudel esineb oht, et lapse huvid on vastuolus tema kõige tõenäolisema esindaja (s.o vanema(te)) omadega.^*123

Kui ühes perekonnas on mitu last, on soovituslik nende ärakuulamine viia läbi eraldi. Kuigi ühte perekonda kuuluvate laste koos küsitlemine hoiab kokku aega ja ressurssi, võivad laste omavaheline dünaamika ning suhted hakata mõjutama nende poolt antavat informatsiooni ja selle usaldusväärsust – mõne lapse selgitused võivad jääda kõlama ja teise lapse selgitused tahaplaanile või koguni märkamata. Lisaks tuleb arvestada, et ka ühe perekonna lapsed ei pruugi soovida avaldada üksteise juuresolekul tundlikku informatsiooni (või avaldada seda tõesena), näiteks kui avaldatav teave võib olla vastuolus sellega, mida tajub või tunneb samas küsimuses teine laps, või kui avaldatav teave on äärmiselt isiklik. Samuti tasub arvestada, et see, mis on ühe lapse huvides, ei pruugi olla teise lapse huvides. Seda isegi juhul, kui tegemist on samasse perekonda kuuluvate lastega.

Lapse ärakuulamise ettevalmistamisel tuleks läbi mõelda ka ärakuulamise kava ja võimalikud eesmärgid. Sõltuvalt konkreetsest lapsest ja juhtumist võivad need olla erinevad: mõnel juhul kaasatakse laps otsuse tegemisse, teisel juhul küsitakse tema arvamust ning kolmandal juhul piirdub see lapsele olukorraga seotud informatsiooni andmisega.^*124 Ärakuulamise kava läbimõtlemine (sh erinevate hüpoteeside püstitamine) lähtuvalt selle eesmärgist ei tähenda, et küsitleja peab enne välja kirjutama konkreetsed küsimused, kuid pidepunktide või teemade ülesmärkimine võib olla kasulik, et ärakuulamise jooksul saaks kõik oluline kaetud. Vastasel juhul võib tekkida vajadus lapse korduvaks ärakuulamiseks asjaolude kohta, mis jäid ärakuulamisel küsimata ebapiisava ettevalmistuse tõttu.

3.2.2. Informeeritud nõusolek ja kokkulepped

Laste teadmised õigussüsteemist on piiratud^*125, mis tähendab, et nende arusaam sellest, miks nad ärakuulamisel on ja mis toimuma hakkab, võib oluliselt varieeruda.^*126 LÕK komitee on välja toonud, et laps peab saama vajalikku informatsiooni ea- ja võimetekohasel viisil ning talle tuleb selgitada õigust vabalt väljendada enda seisukohti ja seda, et neid seisukohti võetakse asjakohaselt ka arvesse, aga ka seda, milline on lapse osalemise viis, ulatus, eesmärk ja võimalik mõju.^*127 Vajalik ei ole, et lapsel oleksid igakülgsed teadmised teda puudutava küsimuse kõikide aspektide kohta, vaid tal peab olema piisav arusaam, et kujundada selles küsimuses asjakohaselt oma seisukoht.^*128 Seetõttu soovitatakse teaduskirjanduses, et küsitleja võtaks ärakuulamise alguses aega ja selgitaks lapsele arusaadavalt seda, miks ta ärakuulamisel on, mis on selle eesmärk ja milline on ärakuulamise korraldus.^*129 Üks võimalus selleks on kõigepealt lapselt küsida, mida tema teab selle kohta, miks ta ärakuulamisel on, ning võtta see aluseks.^*130 Mida konkreetsem on lapsele antav selgitus, seda vähem teeb laps ärakuulamise kohta oletusi, mis võivad mõjutada tema valmisolekut ärakuulamisega jätkata, aga ka antavat informatsiooni.^*131

Kui laps mõistab temaga toimuvat, on ta rohkem valmis rääkima ja tema poolt öeldu on usaldusväärsem.^*132 Seega tasub meeles pidada, et see, mis täiskasvanutele tundub ilmselge, tuleb lastele – ja eriti väikestele lastele – väga selgelt välja öelda.^*133 Igal juhul tuleb küsitlejal lapsele selgitada, et teda ei huvita ärakuulamisel „absoluutne tõde“, mida ei pruugi isegi olemas olla^*134, vaid lapse mõtted ja tunded, mis aitavad kohtul teha sellise otsuse, mis on lapse parimates huvides.^*135 Lapsele tasub selgitada ka seda, et tema ei vastuta ega tee lõppotsust. Lapse osalemise määr menetluses sõltub sellest, millisel määral on tal informatsiooni asjaolude, võimaluste ja võimalike otsuste ning nende tagajärgede kohta.

Selgitustöö käigus tuleb kindlasti adresseerida ausalt ja lapsele arusaadavalt ka konfidentsiaalsuse küsimust:^*136 kas, kes ja millises ulatuses tema räägitust võib teada saada. Olukorras, kus laps ei soovi teatatud informatsiooni avaldamist vanematele või teistele menetlusosalistele, tuleb kohtunikul seda otsust austada ja tarvitusele võtta meetmed konfidentsiaalsuse tagamiseks, näiteks piirates seda, kui palju lapse antavast informatsioonist talletatakse, või piirates dokumendiga tutvumise võimalust.^*137 Juhul kui lapse soovitud konfidentsiaalsust tagada ei ole võimalik, tuleb seda lapsele ausalt väljendada ja anda talle võimalus ärakuulamisega jätkamisest loobuda. Konfidentsiaalsuse tagamisel peab kohtunik arvestama, et lapse räägitu ei mõjuta üksnes tehtavat otsust, vaid võib avaldada mõju tema edasisele elule ja suhetele oma vanematega. Seega lapse huvisid silmas pidades tuleb teda kaitsta ka täiendavate kannatuste eest, mis võivad tuleneda ärakuulamisel räägitust (nt vanemate etteheited lapsele, miks laps on avaldanud kohtunikule, et ta ei soovi ühega kohtuda, teine lööb teda vms). Lapse teadlikkus sellest, kuidas tema poolt öeldut kasutatakse, võib aidata ennetada edasist kahju talle.^*138 See peab olema ka kohtuniku prioriteet, sest see on lapse huvides.

Lapsele ärakuulamise eesmärgi selgitamine võimaldab temalt saada ka nõusoleku ärakuulamisega jätkamiseks.^*139 Laps peab küsitlemisega jätkamiseks sellega nõus olema. Kui laps tunneb, et tema otsustusvõimet, mida perekonnavaidlustes sageli niigi napib, piiratakse liigselt, võib see tekitada temas vastupanu, mis võib omakorda väljenduda väheses koostöövalmiduses^*140 ning seeläbi ka väheses informatsioonis. Seetõttu on oluline luua lapse jaoks avatud keskkond, kus ta tunneb, et tema arvamus on oluline^*141 ja kaitstud.

Lapsel võib olla mitu põhjust, miks ta ei soovi olla kohtuniku poolt ära kuulatud. Seega, kui laps väljendab vastumeelsust ärakuulamise suhtes, tasub kohtunikul kõigepealt uurida vastumeelsuse võimalike põhjuste kohta. Võib juhtuda, et lapsel on ärakuulamisega seoses endiselt hirme või arusaamatusi, mida on nendest teada saamise järel võimalik talle selgitada. Tuleb arvestada, et laps on teataval määral saanud eelinformatsiooni ärakuulamise kohta vanemalt või isikult, kes on talle ärakuulamisest teatanud. Selline teave võib selgelt olla puudulik või väär ning võib asjatult olla tekitanud lapses ärevust ja hirmu. Selgitustöö, toetamise ja tunnete valideerimise järel võib laps olla ärakuulamise jätkamisega nõus. Vastumeelsuse puhul tuleb aga olla eriti tähelepanelik oma käitumise suhtes edasise küsitlemise jooksul, sest küsitleja olek ja käitumine mõjutavad küsitletava tundeid küsitlemise igal hetkel.^*142 Teaduskirjanduses tuuakse välja, et kui lapsed väljendavad vastumeelsust, kipuvad küsitlejad reageerima vastupidiselt soovitatule: küsima pealetükkivaid küsimusi ja minema liiga kiiresti tundlike teemade juurde.^*143 Need tehnikad võivad lapses vastumeelsust just suurendada, mõjudes seega soovitule vastupidiselt.

Kui laps pärast selgitamist endiselt ei soovi ärakuulamisega jätkata, tuleb seda soovi austada.^*144 Oluline on rõhutada, et seaduse järgi on lapsel õigus olla ära kuulatud, mitte kohustus. Seega, kui kohtunik on andnud lapsele võimaluse olla ära kuulatud, kuid laps ei soovi ärakuulamisega jätkata, ei tohi lapse jaoks ärakuulamise võimalus muutuda kohustuseks. Kohtunik saab sellisel juhul ärakuulamise kohta tehtavas protokollis või muus menetlusdokumendis (nt kohtumääruses) selgitada, mida ta tegi, et julgustada last ärakuulamisega jätkama, ning märkida, et sellele vaatamata ei soovinud laps ärakuulamisel midagi lisada.

Kui laps on ärakuulamisega nõus, tasub temaga arutada läbi ärakuulamise kokkulepped.^*145 Kuna ärakuulamine erineb suure tõenäosusega lapse igapäevasest suhtlusest^*146, aitavad kokkulepped lapsel mõista, mida temalt oodatakse.^*147 Teaduskirjanduses soovitatakse lapsele selgitada, et ta räägiks võimalikult põhjalikult ja tõeselt just enda kogemustest ning mõtetest, sest laps võib eeldada, et täiskasvanutel on juba uuritav informatsioon varasemalt olemas.^*148 Kindlasti tuleb lapsele rõhutada, et kui ta ei mäleta või ei tea seda, mida temalt küsitakse, tuleb tal sellest märku anda. Kuigi täiskasvanud võtavad seda iseenesestmõistetavana, on lastel – ning eriti väikestel lastel – väga keeruline väljendada seda, et nad midagi ei tea. Lapse teadmine sellest, et ta võib öelda, et ta midagi ei tea või midagi ei mäleta, võib maandada ärakuulamisega kaasnevat ärevust ning ka vastuste pakkumist.^*149 Samuti tasub lapsele öelda, et kui ta küsimusest aru ei saa, tuleb sellest märku anda ning vajadusel ka küsitleja öeldut parandada. Kuigi erinevate kokkulepete efektiivsust alles uuritakse^*150, on nende eesmärk ennetada teada-tuntud tendentse, mis lastel sotsiaalsetes olukordades esinevad.^*151

3.2.3. Kontakti loomine ja toetamine

Olenemata küsitlemise kontekstist, on erinevate uuringute ja küsitlemisjuhiste^*152 järgi küsitlemise alguses oluline luua lapsega kontakt. Kuigi kontakti all mõeldakse vahepeal usaldust, tasub kontaktist mõelda pigem kui omavahel seotud tunnetest ja neid väljendavatest käitumistest. Kontaktitunnetus suhtlusolukorras tekib, kui üksteisele pööratakse tähelepanu ja ollakse üksteisest huvitatud, tuntakse vastastikku positiivset suhtumist ning suhtlus ja käitumine on sünkroonsed.^*153 Kuigi ärakuulamisel on võimalik saavutada lapsega kontakt, siis usalduse saavutamine lühikese aja jooksul ja lapse jaoks potentsiaalselt ebamugaval teemal on vesteldes vähetõenäoline.

Kontakti loomise eesmärk on aidata lapsel end mugavamalt tunda^*154, aidata tal tulla toime negatiivsete emotsioonidega ning seeläbi aidata kaasa ta ütluste informatiivsusele ja täpsusele. Mida mugavam lapsel on, seda suurema tõenäosusega väljendab ta oma erinevaid vajadusi, soove ja teadmisi^*155, ka neid, mida tal on palutud varjata.^*156 Teadusuuringutes ongi leitud, et kontakti loomine aitab kaasa laste ja teatud määral ka noorukite avatusele.^*157

Kontakti loomiseks soovitatakse küsitlejal võtta aega, et last veidi tundma õppida, keskendudes eelkõige lapse huvidele, aga ka enda ja lapse ühisosale,^*158 ning vestelda teemadest, mis on lapse elus sel ajaperioodil olulised, huvitavad ja tähtsad.^*159 Vestluses on soovitatav kasutada võimalikult palju avatud küsimusi, mis julgustavad lapsi rohkem ja pikemalt rääkima.^*160 Vestluse kõrval võib lapsega koos ka ühiselt midagi teha, näiteks joonistada, puslet kokku panna või mustkunstitrikki õppida.^*161 Mitmed praktikas kasutatavad võtted, näiteks mõne lihtsa küsimuse („Mis klassis sa käid?“) küsimine, ei pruugi teadusuuringute järgi olla piisavad kontakti saavutamiseks.^*162 Seega pelgalt kontakti loomise etapi olemasolu ärakuulamisel ei tähenda, et kontakt lapsega sai loodud.^*163 Kontakti loomise viis ja aeg tuleb kohandada konkreetse lapse järgi: mida jutukam on laps, seda vähem aega võib kontakti saavutamiseks vaja minna, mida ärevam või arglikum on laps, seda rohkem võib see aega võtta.^*164 Kuigi lapsel võib olla erinevaid põhjuseid, miks ta ei ole huvitatud avatult küsimustele vastama, on lapsega kontakti loomine ja seeläbi ta avatuse soodustamine alati täiskasvanud küsitleja ülesanne.^*165

Lisaks kontakti loomisele küsitlemise alguses tuleb kontakti ärakuulamise ajal pidevalt säilitada läbi verbaalsete ja mitteverbaalsete toetavate tehnikate.^*166 Kuna lapsed on väga tundlikud sotsiaalsetes olukordades, jälgides täiskasvanute käitumist ja otsides sealt vihjeid oma käitumise kohandamiseks^*167, tuleb küsitlejal tähelepanu pöörata sellele, kuidas ta last toetab. Toetavana tajutakse seda, kui küsitleja väljendab oma head tahet (nt „Kas sul on külm?“), kinnitab soovituslikku käitumist (nt „Sa parandasid mind ja see on oluline“), tunnustab (nt „Ma väga hindan, et sa minuga rääkisid“), on empaatiline (nt „Ma tean, et me oleme juba pikalt vestelnud“), näitab üles huvi lapse tunnete vastu (nt „Kuidas sul praegu on olla?“), ei pane lapsele vastutust (nt „Vanematega toimuv ei ole sinu süü“), pakub abi (nt „Hakka lihtsalt rääkima ja ma aitan sind küsimustega“) ning julgustab lapse rääkimist (nt „Mhmh“, „Räägi edasi“).^*168 Mitteverbaalne toetamine hõlmab silmsidet, naeratamist, lapsele tähelepanu pööramist ja sooja hääletooni. Lapse toetamine näitab lapsele, et küsitleja on huvitatud sellest, mida laps räägib^*169, see soodustab lapses tunnet, et teda mõistetakse,^*170 ja loob turvatunnet ka negatiivsete kogemuste väljendamisel^*171, vähendades vastupanu ja ärevust.^*172 Seetõttu aitab lapse toetamine saada küsitlemisel rohkem ja detailsemat informatsiooni.^*173

Seevastu mittetoetavana ja survestavana tajutakse seda, kui küsitleja väljendab isiklikku huvi (nt „Ma väga soovin teada, mis sinuga on toimunud. Täna on esimene kord, kui me kohtume ja on oluline, et ma sind paremini tundma õpin“), rõhutab suhet (nt „Nüüd, kui sa oled enda kohta nii palju rääkinud, siis ma tunnen, et me juba tunneme üksteist hästi“), väljendab kindlust ja optimismi (nt „Ma olen kindel, et sa võid mulle öelda“), rõhutab mitteverbaalset suhtlust (nt „Tule istu mulle lähemale“) ja lapse avatuse olulisust (nt „On väga oluline, et sa räägid mulle, kui sinuga on midagi juhtunud“).^*174 Eelnev võib suurendada lapse mõjutatavust^*175 ja vähendada valmidust oma mõtete väljendamiseks, soodustades lapse vaikimist või ebajärjepidevaid vastuseid, mis omakorda vähendab lapse vastuste informatiivsust.^*176

Lapse toetamine ja küsitleja tähelepanelikkus on eriti olulised vastumeelsete ja tõrksate laste puhul.^*177 Isegi, kui küsitleja jaoks on lapselt saadav informatsioon suure tähtsusega, ei tohiks last vastamisele survestada, sest see võib panna last küsitlejat veelgi enam tõrjuma.^*178 Kui laps vaikib, tasub pakkuda talle võimalust eneseavamiseks, uurides, mis on tema vaikimise või vastumeelsuse taga (nt „Palun aita mul mõista …“).^*179 Kokkuvõttes soodustab küsitleja hinnanguvaba, toetav ja avatud suhtumine lapse avatust ja seeläbi informatsiooni jagamist.^*180 Seega on kontakti loomine ja hoidmine eriti olulised perekonnavaidlustes, kus lastel võib olla mitmeid hirme seoses elus toimuvate muutustega.^*181

3.2.4. Ärakuulamise sisuteemad

Kui kriminaalmenetluses on ülekuulamise eesmärk üldjuhul teada saada võimalikult palju ühe või mitme minevikus toimunud sündmuse kohta, siis lapsega seotud vaidlustes on ärakuulamisel kaetavad teemad palju laiemad ning sõltuvad konkreetse juhtumi olemusest.^*182 LÕK komitee on ühe olulise soovitusena välja toonud ka asjakohasuse, mis tähendab, et teemad, milles lapsel on õigus oma seisukohti väljendada, peavad olema tema elus tegelikult asjakohased ja võimaldama tal tugineda oma teadmistele, oskustele ja võimetele.^*183 Lapsega seotud menetlustes on üldjuhul asjakohasteks neli teemavaldkonda:

• lapse elukorraldus,
• lapse suhted,
• lapse vajadused ning
• lapse hetkeolukorraga seotud mõtted ja tunded.^*184

Lapse elukorraldus hõlmab küsimusi tema elukoha, lasteaia/kooli, igapäevarutiini ja ‑tegevuste kohta. Seda nii ühe kui ka teise vanemaga koos olles. Lapse suhete (sh lapse ja vanema suhte) kvaliteeti saab hinnata, kui küsida lapselt küsimusi selle kohta, kuidas ta oma suhteid tajub: kellega ta on lähedane, kellega tunneb turvaliselt, kelle poole murega pöördub. Selleks et teada saada, mis on lapse vajadused ning millisel määral on vanematel tegelikkuses olemas ressurss ja oskused lapse erinevaid vajadusi rahuldada, saab lapselt küsida selle kohta, kes teda aitab nii murede kui ka praktiliste probleemide (nt kodutööd) korral, kuidas vanemad teda toetavad, mis roll on vanematel lapse igapäevaelus (nt kes teeb süüa, kes äratab, kes viib kooli jne). Ärakuulamise raames on oluline uurida ka selle kohta, mida laps vanemate praeguse olukorra kohta teab, tunneb ja arvab.^*185 Kui lapsel paluda oma mõtteid selgitada ja põhjendada, võib see anda tema eelistuste kohta olulist, kuigi kaudset informatsiooni. Küll aga on teave konkreetsete kogemuste ja tegevuste kohta objektiivsem ning informatiivsem kui igasugused lapse esitatud hinnangud või eelistused.^*186

Vestlust lapsega võiks alustada konkreetsete lihtsamate teemadega, liikudes seejärel järk-järgult keerulisemate teemade juurde. Seega võiks küsitleja alguses paluda lapsel oma sõnadega rääkida enda igapäevastest tegevustest ja rutiinist. Sellised küsimused on lapsele vastamiseks suhteliselt lihtsad, mistõttu võivad need aidata ka kontakti luua.^*187 Igapäevaste tegevustega seotud küsimustele võiksid järgneda suhetega seonduvad küsimused ja konkreetsemad küsimused lapse juba antud vastuste kohta. Tundlike teemade kohta käivad küsimused tasub küsida lõpus, kui kontakt on juba tugev, sest neile võib lapsel olla ebamugav vastata.^*188 Objektiivsuse säilitamiseks on oluline, et küsitlemine oleks tasakaalus: küsida tuleks nii lapse positiivsete kui ka negatiivsete kogemuste kohta ning samu küsimusi mõlema vanema kohta.^*189

Lapse ärakuulamisel ei soovitata küsida lapselt tema eelistusi või soove elukorraldusega seoses, mille üle vaieldakse.^*190 Konkreetse eelistuse või soovi väljendamine võib tekitada lapses lojaalsuskonflikti: ta võib tunda, et üht vanemat valides on ta sunnitud teise vanema reetma, millega kaasneb ka süütunne, et üks vanematest saab igal juhul haiget.^*191 Laste sõnul tekitab selline keeruline olukord neis ka hirmu vale otsuse tegemise ees.^*192 Selliste valikute puhul ei pruugi lapse vastus kajastada tema tegelikke soove, vaid hoopis seda, mida ta arvab, et peab ütlema, või seda, mis tema meelest põhjustab kõige vähem negatiivseid tagajärgi talle endale või tema perekonnale.^*193 Näiteks võib laps mõelda, et kuna emal on rohkem sõpru, siis peab ta valima isa, et isa ei jääks üksi. Kui laps vestluse käigus ise oma eelistust väljendab, tuleks paluda tal põhjendada, miks ta nii soovib, ning ka uurida, kuidas ta kujutab oma elu ette nii valitud variandi korral kui ka vastupidise variandi korral. Eelnevast tulenevalt soovitataksegi küsitlejal keskenduda eelkõige lapse kogemustele ja tunnetele. Nii kerkib lapse eelistus vestluse käigus loomulikult esile ning kohtul on otsuse langetamiseks ka objektiivsem alus.^*194

Lapselt ärakuulamise käigus eelistust küsides tuleb arvestada ka sellega, et lapse vastus võib olla mõjutatud vanema(te) poolt.^*195 Vanemad mõjutavad oma last nii otseselt kui ka kaudselt – läbi oma suhtlemis- ja kasvatusstiili, uskumuste ja kõigi tehtud valikute, mis kujundavad lapse keskkonda (nt elukoht, kool, sotsiaalne ringkond). Kuna lapsed on mõjutatavad^*196, võivad nad – aga ei pruugi^*197 – omaks võtta vanematega sarnaseid uskumusi ja vaateid, kui vanem last lubamatult mõjutab (nt ütleb lapsele, mida ta peaks ütlema)^*198, kuid ka siis, kui vanem teda otseselt lubamatult ei mõjuta (nt lapsele informatsiooni andmine, mis kujundab lapse arusaama).^*199 Lapsed arenevad suuresti tänu suhtlusele oma vanematega, mistõttu kattuvad nende arvamused sageli vanemate omadega.^*200 Siiski ei tähenda see, et iga lapse vaade on tingimata vanema arvamuse peegeldus või et lapse seisukoht pole ta enda oma. Laps kohandab end ümbritsevatele oludele ja võtab loomulikult teatud määral vanemate seisukohti omaks.^*201 Siiski on oluline eristada lapse loomulikult kujunenud arvamust ja lubamatut mõjutamist.^*202 Kuna lapse mõjutatavus tähendab ka seda, et tema eelistusi võivad mõjutada varasemad ametlikud ja mitteametlikud ärakuulamised (vt p 3.4), lasub küsitlejal vastutus kasutada ärakuulamisel tehnikaid, mis võimaldavad lapselt võimalikult palju täpset informatsiooni saada.^*203

3.2.5. Ärakuulamise viis

Praktikas keskenduvad laste üle- ja ärakuulamisi läbi viivad spetsialistid sageli sellele, millist teavet lapselt küsida, ent teabe kogumise protsess jääb tagaplaanile, kuigi just see määrab saadava info kvaliteedi. Selleks et motiveerida last vastama ning toetada teda oma seisukohtade väljendamisel ja selgitamisel, tuleb fookus suunata sellele, kuidas lapselt küsimusi küsida.^*204

Küsimusi võib näha kontiinumina:^*205 ühes otsas esitab detailid küsitleja (mittesoovituslikud küsimused) ja teises otsas laps ise (soovituslikud küsimused).^*206 Lapselt võimalikult täpse ja usaldusväärse informatsiooni saamiseks tema mõtete ja tunnete kohta tuleb lasta lapsel endal võimalikult palju rääkida. Seda aitavad teha eelkõige soovituslikud ehk vaba ja juhitud meenutust soodustavad ning avatud küsimused.^*207 Küsitlemisel võiks iga uut teemat alustada vaba meenutusega (nt „Räägi mulle oma emast“), paludes lapsel konkreetsest teemast oma sõnadega rääkida. Kuigi vastused vaba meenutust soodustavatele küsimustele kipuvad olema põgusad, on need suure tõenäosusega usaldusväärsed^*208, sest võimaldavad lapsel küsitut selgitada oma sõnadega, ilma küsitleja suunamiseta.^*209 Kuna vaba meenutust soodustavad küsimused ei pruugi väga väikestes lastes aktiveerida vastamiseks vajalikku mälujälge, võib nende puhul teemat alustada suletud küsimusega. Pärast jah/ei vastust tuleb aga lasta lapsel oma vastust laiendada, suunates teda vabalt meenutama, veendumaks, et vastus tähendab seda, mida küsitleja arvab seda tähendavat.^*210 Vaba meenutust soodustavale küsimusele antud vastuse järel saab küsitleja esitada juhitud meenutust soodustava küsimuse (nt „Sa mainisid, et käite emmega tantsimas. Räägi sellest tantsimisest“), mis võimaldab lapsel oma vastust laiendada ning täiendada.^*211 Selleks et lapse vabalt räägitut täpsustada, soovitatakse küsida avatud konkreetseid küsimusi (kes, mis, kus, millal, kuidas)^*212, mis võimaldavad lastelt saada rohkem informatsiooni võrreldes mittesoovituslike küsimustega (nt kas-küsimused).^*213 Kokkuvõttes võimaldavad soovituslikud küsimused lapsel end avada ning tunda, et teda on kuulatud.^*214

Lisaks sellele, kuidas küsimusi küsida, võib muutuda oluliseks küsimuse sõnastus. Perekonnavaidlustes võib küsitleja jaoks olla olulisem saada lapselt üldist informatsiooni (nt mis tavaliselt juhtub) kui üksiku sündmuse detailset kirjeldust (nt mis konkreetsel korral juhtus). Teadusuuringute järgi on lapse vastused üldist teavet uurivatele küsimustele täpsemad ja sisukamad kui vastused konkreetse sündmuse kohta käivatele küsimustele.^*215 Samas sõltub lapse vastus (ja selle õigsus) küsitleja sõnakasutusest, sest laps kujundab oma vastused just küsitleja keelekasutuse järgi.^*216 Seepärast peaks küsitleja hoolikalt jälgima, et tema sõnastus vastaks täpselt sellele, mida ta teada soovib.

Võrreldes soovituslike küsimustega saadakse mittesoovituslikke küsimusi (valikvastustega ja suletud (jah/ei), keerulise sõnastusega, pikad ja suunavad küsimused ning küsimuste kordamine) kasutades lastelt oluliselt vähem informatsiooni, mis ei pruugi olla ka usaldusväärne.^*217 Kas-küsimused ei suuna last vabalt rääkima, vaid küsitava kohta detaile ära tundma^*218, mistõttu vastab laps neile küsimustele tihti jah või ei või valib välja ühe pakutud variantidest – ka siis, kui õiget detaili vastusevariantide seas ei ole.^*219 Kuna suletud küsimused annavad lapsele detaile ette, võib ta kasutada neid detaile demonstreerimaks paremat toimetulekut ärakuulamisel, mis omakorda maskeerib seda, kui ta küsimusest tegelikult aru ei saa või mõistab seda valesti. Üldjuhul üritavad lapsed vastata ka keerulise sõnastusega (mis ei kasuta lapsele eakohast sõnavara) küsimustele, tunnistamata, et nad ei saa neist aru.^*220 Seetõttu tasub kas-küsimused sõnastada võimalusel ümber avatud küsimusteks (nt „Kas te mängisite mänguväljakul?“ -> „Mis te mänguväljakul tegite?“). Vältida tasub ka küsimusi, mis sisaldavad endas väga palju informatsiooni, ning enam kui ühe küsimuse korraga küsimist, sest laps ei pruugi mõista, millisele küsimuse osale ta vastama peab, mistõttu ta kas vaikib või vastab ainult ühele esitatud küsimusele.^*221 Mittesoovituslikuks loetakse ka küsimuste kordamist pärast seda, kui neile on juba vastus antud, sest vastused korduvatele küsimustele võivad erineda esimesest ning on suurema tõenäosusega ka vähem täpsed.^*222 Kokkuvõttes soodustavad mittesoovituslikud küsimused lühidalt vastamist, mis omakorda suurendab küsitleja aktiivsust küsitlemisel. Küsitleja enda jutukus on aga negatiivselt seotud lapse informatiivsusega.^*223

Mittesoovituslikeks küsimusteks, mida igal juhul tuleks vältida, peetakse suunavaid küsimusi. Lapsed on eriti mõjutatavad suunavate küsimuste poolt, kui need annavad lapsele märku, millist vastust oodatakse (nt „Ta ei meeldi sulle, on ju?“), sisaldavad sotsiaalset survestamist (nt küsitleja ootustega kooskõlas olevate vastuste sidumine positiivsete tagajärgedega ning kriitika kooskõlas mitte olevate ütluste korral) või detaile, mida laps pole ise välja toonud, või suunavad spekuleerimisele (nt „Aga mis sina arvad, mis juhtus?“).^*224 Kuna lapsed on kallutatud täiskasvanutega nõustuma^*225, annavad nad suunavatele küsimustele vastuseks infot^*226, mis on suure tõenäosusega ebausaldusväärne ja sisaldab vastuolusid.^*227 Väga suunavad küsimused võivad viia ka detailsete valeütlusteni, mida ei pruugi olla võimalik eristada tõestest ütlustest.^*228

Samamoodi ei pruugi olla võimalik eristada lapse tõeseid ütlusi valedest, mis on tekkinud vanemapoolse suunamise ja mõjutamise tõttu^*229, sest ei ole olemas ühtegi ainult valetamisele tüüpilist käitumist või unikaalset märki.^*230 Kuigi mõned käitumised võivad valetamisel esineda rohkem kui teised^*231 (nt vähem järjepidevust, detaile, loomulikke mõttepause ning rohkem struktureeritust^*232), on neid samu käitumisi seostatud ka ärevuse ja ebamugavustundega^*233, mis lapsel ärakuulamisega võib kaasneda. Sarnaseid selgitusi saab tuua ka teistele märkidele, mida kiputakse seostama täiskasvanupoolse mõjutamisega: näiteks täiskasvanulik või stereotüüpne sõnakasutus võib lapsel olla lihtsalt üle võetud täiskasvanu vestlusi kuuldes. Lisaks tuleneb teadusuuringutest, et laste ütlused, mis on juhendatud vanemate või teiste täiskasvanute poolt, on sama usutavad kui laste tõesed ütlused ning täiskasvanute võime tuvastada, kas laps valetab – eriti siis, kui vanem on teda juhendanud valetama –, jääb juhuslikkuse piiresse (u 50%).^*234

Tagantjärele lapse ütlustest tõese ja vale informatsiooni (sisendatud informatsiooni, valemälestuste) eristamine on äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Selle asemel on soovituslik potentsiaalselt mõjutatud lapse enda mõtted ja tunded välja selgitada teda korrektselt küsitledes. Kui küsitlejal on kahtlus, et last on mõjutatud, tasub erilist rõhku panna lapse igapäevastele tegevustele ja kogemustele mõlema vanemaga.^*235 Seda tehes peaks küsitleja lubama lapsel rääkida võimalikult palju oma sõnadega, paluma tal selgitada võimalikult detailselt erinevaid väiteid, laiendama neid avatud küsimustega (nt „Räägi sellest lähemalt“), täpsustama tema mõtete allikaid ning kasutama ootamatuid küsimusi mineviku või tegevuste planeerimise kohta.^*236 Lapselt selgituste küsimine võib aidata küsitlejal elimineerida muud alternatiivsed selgitused lapse käitumisele. Alles pärast seda saab suurema kindlusega väita, et lapse öeldu on talle sisendatud. Küsitledes last aga eeldusega, et teda on mõjutatud, on suur tõenäosus, et kinnituskalduvuse tõttu leiab küsitleja kinnitust oma uskumusele ning seeläbi kahjustab ka last protsessis.^*237 Kokkuvõttes on mõjutamise kahtluse korral kõige olulisem see, et kohtunik läheneks küsitlemisele avatult, arvestaks erinevate alternatiivsete hüpoteesidega ja uuriks eri tegureid, mis olukorda on võinud kujundada^*238 (vt täpsemalt p 3.1).

3.2.6. Ärakuulamise lõpetamine

Ärakuulamise lõpp on sama oluline kui selle algus: viis, kuidas vestlus lõpetatakse, võib kujundada lapse emotsiooni, millega ta ruumist lahkub, mis omakorda võib mõjutada tema valmisolekut edaspidi vestelda mõne õigussüsteemi spetsialistiga.

Ärakuulamise lõpus võiks küsitleja lapse öeldu lühidalt kokku võtta, kasutades võimalikult palju lapse enda sõnu, ning kontrollida, kas ta on lapsest õigesti aru saanud.^*239 See annab lapsele võimaluse räägitut parandada või informatsiooni lisada, kui midagi olulist on mainimata jäänud. Kohtunik peaks ärakuulamise lõpus last kindlasti tänama avatuse eest, selgitama, mis edasi juhtub, ning andma talle ka võimaluse esitada küsimusi. Olenevalt konkreetsest lapsest ja olukorrast võib kohtunik lõpetuseks vestelda lapsega mõnel neutraalsel teemal, et vestlus ei katkeks liiga järsult, kuid lõppeks võimalikult positiivsete emotsioonidega.

3.3. Lapse ärakuulamisel saadud informatsiooni talletamine

Last ära kuulavad spetsialistid üldjuhul dokumenteerivad lapse antud informatsiooni kirjalikult. Viimastel aastatel on teadusuuringutes leitud, et pärast küsitlust koostatud kokkuvõtted sisaldavad puudulikku ja moonutatud informatsiooni ning detaile, mida küsitlemisel ei mainitud.^*240 Põhjuseid on mitu. Esiteks on küsitleja mälu piiratud ja isegi siis, kui ta on teadlik vajadusest edastada täpne ülevaade, ei suuda ta hiljem kõiki olulisi detaile meenutada.^*241 Täiskasvanud mäletavad üldjoontes üpris hästi vestluse üldist sisu, kuid on ebausaldusväärsed konkreetsete küsimuste ja vastuste meenutamisel. Kuigi reaalajas märkmete tegemine mõnevõrra parandab hiljem raporteeritud detailide täpsust^*242, jäetakse ka sellisel juhul hilisemast kokkuvõttest välja olulist informatsiooni, sh küsimuste täpne sõnastus.^*243 Teiseks võivad küsitleja tõlgendused lapse ütluste kohta olla ekslikud. See võib tuleneda küsitleja enda hinnangutest, oletustest või kallutustest, aga ka sellest, et lapse sõnastus oli ebamäärane või mitmeti mõistetav.^*244 See tähendab, et spetsialisti poolt koostatud kirjalikus kokkuvõttes esitatud informatsioon ei pruugi täpselt edasi anda vestlusel toimunut ja räägitut.^*245

Kuna protokollid ja kokkuvõtted ei sisalda üldjuhul küsimusi ja vastuseid sõna-sõnalt, on keeruline ka hinnata, kas lapse vastused olid spontaansed või suunatud, milline oli küsitleja küsimuse täpne sõnastus ja kuidas see võis lapse vastuseid mõjutada. Seega võib öelda, et lapse vaadete edastamine ilma video- või helisalvestiseta on lapse öeldu tõlgendus.^*246

Kokkuvõttes on teadlased juba aastaid soovitanud heli- või videosalvestada kõik laste küsitlemised.^*247 Salvestamine toob kaasa mitu olulist eelist. Esiteks võimaldab salvestis vältida ärakuulamise tarbetut kordamist, sest kohus saab hinnata, kas olemasolev küsitlemine oli piisav ja asjakohane. Teiseks võimaldab salvestamine ka küsitlejate professionaalset arengut. Teadmine, et küsitlemine salvestatakse, võib suunata küsitlejaid ärakuulamist paremini ette valmistama ja ka hoolikamalt teostama. Samuti on neil võimalik tehtud ärakuulamist hiljem koos kolleegide ja ekspertidega salvestiselt tagasisidestada. Kolmandaks, kuna lapse vastused sõltuvad mitte ainult küsitavatest küsimustest, vaid ka küsitleja kehakeelest ja hääletoonist, on videosalvestus ainus viis tagada, et lapse öeldut tõlgendatakse võimalikult täpselt ja erapooletult.^*248 Seega on artikli autorite arvates igati põhjendatud salvestada lapse ärakuulamised ka tsiviilkohtumenetluses, nagu on tavapärane kriminaalmenetluses.

3.4. Lapse korduvalt küsitlemine

Kui paarkümmend aastat tagasi soovitati last küsitleda ainult üks kord, siis nüüdseks on teadusuuringutes leitud, et lapse mitmel korral küsitlemine^*249 võib olla vajalik, kuid seda üksnes eeldusel, et see viiakse läbi kvaliteetselt.^*250 Esiteks võivad lapse soovid sõltuda kontekstist (nt kes toob lapse küsitlemisele) ning sellest, mis sündmused on lapse elus just aset leidnud.^*251 Lapse korduvalt küsitlemine aitab seega saada paremat ülevaadet lapse üldistest ja püsivatest mõtetest, tunnetest ja soovidest, mitte üksnes olukorraspetsiifilistest. Teiseks, kõik lapsed ei ole valmis kohe avameelselt rääkima, eriti kui teemad on keerulised või lapse varasemad kogemused täiskasvanutega ei ole olnud turvalised. Mitu küsitlust sama küsitlejaga võimaldab rohkem rõhku panna kontakti loomisele, mis võib eriti kasulik olla noorte, arglike või tõrksate lastega.^*252 Kolmandaks, kuna mitmel korral meenutamine aitab luua seoseid, annab teadusuuringute kohaselt laps järgnevatel küsitlemistel rohkem informatsiooni^*253, mis on ka kooskõlas esimesel küsitlemisel saadud informatsiooniga.^*254 Seega võivad mitu küsitlemist toetada lapse antud teabe sidusust ja terviklikkust^*255, andes lapsega toimuvast ning tema mõtetest täielikuma ülevaate.^*256

Samas on lapse korduvalt küsitlemisega seotud ka mitmed ohud. Esiteks, kui last küsitletakse samadel teemadel korduvalt, kujuneb tal nende pinnalt arusaam sellest, miks teda küsitletakse ja mida temalt oodatakse. Seetõttu võib järgnevatel ärakuulamistel laps vastata mitte oma tegelikest mõtetest ja tunnetest lähtudes, vaid sellest, mida ta arvab, et temalt oodatakse.^*257 Vastuste kohandamist küsitlemise lõpetamise või täiskasvanu ootuste täitmise eesmärgil võib esineda eriti siis, kui laps tunneb, et tema eelnevatel ärakuulamistel antud vastuseid ei usutud või need polnud piisavad. Teiseks, erilist tähelepanu tuleks pöörata sellele, kui last küsitlevad eri kordadel eri spetsialistid. Lapse avatust ja vastuste kvaliteeti mõjutab see, kas ja kuidas iga küsitleja saavutab lapsega kontakti. Lisaks võib eelnevatel küsitlejatel olla kaudne mõju ka järgnevatele ärakuulamistele – laps võib eeldada, et uus küsitleja juba teab, mis ta on varasemalt rääkinud, mistõttu ei pruugi ta enam sama teemat kordama hakata ega anda varasemas mahus informatsiooni.^*258 Kolmandaks, korduvalt lapse küsitlemine on eriti ohtlik siis, kui küsitlemistel kasutatakse palju mittesoovituslikke küsimusi. Sellisel juhul suureneb tõenäosus, et laps kohandab oma vastuseid varasemate vestluste põhjal.^*259 Veelgi enam, kui esimesed küsitlused on olnud suunavad, võivad nende mõjud kanduda edasi järgmistele ärakuulamistele ka siis, kui hilisem küsitlemine on kvaliteetselt läbi viidud.^*260 Seega, lapse suunav küsitlemine ühel korral võib ohustada lapse poolt antava informatsiooni usaldusväärsust kogu menetluse vältel.

Kokkuvõttes on lapse poolt antud informatsiooni täpsuse jaoks olulisem see, kuidas last on küsitletud, mitte see, mitu korda last on küsitletud.^*261 Kui küsitlemised on läbi viidud kvaliteetselt ehk loodud on lapsega kontakt ja küsitud avatud ja vaba meenutust soodustavaid küsimusi, võib lapse korduvalt küsitlemine olla efektiivne ja kasulik.^*262 Kui eelnevad küsitlemised on olnud suunavad, tasub kaaluda, kas uue ärakuulamisega on võimalik saavutada rohkem kasu või tekitada rohkem potentsiaalset kahju.^*263 Lapse täiendava küsitlemise kohta otsust tehes tasub seega selgelt määratleda, mis on täiendava küsitlemise eesmärk – kas ja kuidas see aitab kaasa lapse vajaduste ja parimate huvide väljaselgitamisele.^*264

4. Kokkuvõte

Lapse põhiõiguseks on olla oma kohtuasja arutamise juures, mida tagavad osalemis- ja ärakuulamisõigus. LÕK artikkel 12 ja LasteKS § 5 punkt 4 näevad ette lapse õiguse iseseisvaks sõnavõtuks kõikides teda puudutavates küsimustes, sh kohtumenetlustes. Lapse ärakuulamine menetluses võimaldab välja selgitada lapse tahte, kuid see on eelduseks ka sellele, et lapse huvid saaksid menetluses nõuetekohaselt välja selgitatud. Lapse huvide kontseptsioon on ebaselge ja seetõttu keeruline rakendada, kuid rahvusvaheliste soovituste järgi peaks selle kontseptsiooni rakendamine tagama kõikvõimalikud lapse õigused ning igakülgse lapse arengu.^*265 Seega tuleks lapse huvide väljaselgitamisel just tema õigusi ja vajadusi arvestada. Käesolevas artiklis oleme püüdnud avada lapse huvide kontseptsiooni ning tuua välja näidisloetelu õigustest ja vajadustest, millega last puudutavates menetlustes arvestada võiks.

Suur osa lapsi puudutavatest menetlustest lahendatakse hagita menetluses, mistõttu analüüsime käesolevas artiklis just hagita perekonnaasjades kohalduvat regulatsiooni lapse ärakuulamise kohta. Õiguslik regulatsioon järgib üldiselt rahvusvahelisi soovitusi, kuid ei anna vastust küsimusele, kuidas kohtunik TsMS § 552¹ lõike 1 alusel lapse ärakuulamist läbi viima peaks. Selle kohta puuduvad ka muud juhised. Kuna lapse ärakuulamisest sõltub tema võimalus oma õigusi realiseerida, on toiming lapse õiguste seisukohalt määrava tähtsusega. Lisaks on lapse ärakuulamine ka menetluse ja võimaliku otsuse tegemise seisukohast olulise tähendusega.

Lapse ärakuulamine menetluses ei tohiks olla pelgalt mitteformaalne vestlus lapsega. Lapse õiguste tagamiseks on vajalik last kvaliteetselt küsitleda. Artiklis toome välja teaduspõhised soovitused ja strateegiad, mis võiksid aidata praktikutel lapse ärakuulamise toimingut paremini ette valmistada ja tõhusamalt läbi viia. Teaduskirjandusest saab välja tuua kokkuvõtlikult järgmised soovitused, mida ärakuulamistel järgida tasuks.

1. Ärakuulamise ettevalmistamisel tasub koostada kava, läbi mõelda ärakuulamise eesmärgid ja muud korralduslikud küsimused (nt kus, millal ja kelle juuresolekul last ära kuulata).
2. Ärakuulamist ette valmistades (aga ka küsitlemisel) tuleb olla avatud ja arvestada mitme hüpoteesiga selle kohta, mida laps on kogenud. Mitmele hüpoteesile tuginev lähenemine aitab vältida küsitleja kallutatust.
3. Ärakuulamise alguses tuleb lapsega kontakt luua, mis sõltuvalt lapsest võib olla aeganõudev. Tuleb arvestada, et küsitleja suhtumine ja käitumine mõjutavad last ning tema poolt antavat informatsiooni. Kontakti tuleb ka ärakuulamise jooksul säilitada, kasutades selleks nii verbaalseid kui ka mitteverbaalseid toetavaid tehnikaid.
4. Last tuleb informeerida sellest, mis on ärakuulamise eesmärk, milline on selle korraldus ja kuidas lapse öeldut kasutatakse (sh kes lapse räägitust teada võib saada). Kui laps on andnud nõusoleku ärakuulamisega jätkamiseks, tuleb teha kokkulepped ärakuulamise jaoks. Küsitleja ja lapse vahelised kokkulepped aitavad lapsel mõista, mida temalt ärakuulamisel oodatakse. Kui laps ei ole nõus ärakuulamisega jätkama, tuleb seda soovi austada ja ärakuulamine lõpetada.
5. Ärakuulamise sisuteemade (elukorraldus, suhted, vajadused, mõtted ja tunded) käsitlemisel tuleb tagada tasakaal, s.t küsida nii lapse positiivsete kui ka negatiivsete kogemuste kohta. Lapselt ei tuleks küsida konkreetsete eelistuste või soovide kohta elukorraldusega seoses. Kui laps ise eelistust avaldab, tuleks selle kohta täpsemalt uurida.
6. Üldiselt tuleb küsitlemisel arvestada, et lapse vastus sõltub küsitleja sõnakasutusest. Iga uue teemavaldkonna kohta uurimist tuleb alustada vaba meenutusega. Lapselt täiendava informatsiooni saamiseks tuleb kasutada juhitud meenutust soodustavaid või avatud küsimusi. Mittesoovituslikke küsimusi tasub vältida (nt suunavad, valikvastustega, suletud, keerulised, kordavad küsimused).
7. Ärakuulamise lõpus tuleb teha lapse öeldust kokkuvõte (kasutades nii palju kui võimalik lapse enda sõnastust) ja kontrollida, kas lapsest on õigesti aru saadud. Last tuleks tänada ja selgitada talle, mis edasi saab, ning anda lapsele võimalus küsimuste küsimiseks.
8. Selleks et tagada lapse õigused, aga ka kaitsta teda liigsete kannatuste ja kahjustuste eest, tuleb ärakuulamisi talletada selliselt, et ärakuulamise tulemust on võimalik vahetult ja objektiivselt hinnata, s.o toiming tuleks heli- või videosalvestada.
9. Korduv ärakuulamine võib olla lapse huvides, kuid ainult siis, kui küsitlemine on hästi ette valmistatud ja kvaliteetselt läbi viidud.

Teaduspõhiseid lapse küsitlemise soovitusi järgides ei ole lapse ärakuulamine toiming, mida saab teha kiiresti ja möödaminnes. Vastupidi, teaduspõhine lapse küsitlemine eeldab lapse olukorraga tutvumist, ettevalmistamist ja lapse toetavat kuulamist, mis võtab küll aega, kuid suurendab tõenäosust, et saadav informatsioon on usaldusväärne. Kuigi hetkeseisuga parimate tehnikate kasutamine küsitlemisel ei pruugi kaasa tuua soovitud tagajärge igas üksikjuhtumis, suurendab see laste ärakuulamiste kvaliteeti kogumina, mis omakorda võib suurendada ka juhtumitesse kaasatud inimeste usaldust õigussüsteemi kui terviku suhtes. Seega taandub küsimus paratamatult valikule, kas eelistame tõhusust, riskides lapse tahte ja huvide ebatäpse peegeldamise ja hindamisega, või väärtustame kvaliteeti, leppides sellega, et põhjalik ja teaduspõhine ärakuulamine nõuab rohkem aega ja ressursse.

Autoritest: Raina Pärn on Pärnu Maakohtu kohtunik.
Annegrete Palu (MA) on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja psühholoogia instituudi eksperimentaalpsühholoogia nooremlektor.

• hagita menetlus
• vanemate õigused ja kohustused
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
• protsessiosalised
• õiguspsühholoogia