Kokkuvõte

Taasiseseisvunud Eestis on kinnistusraamatuid peetud juba üle viie aasta. Registritesse on selle aja jooksul kantud üle 100000 kinnistu. Kõigest kaks aastat kulus selleks, et taasvabanenud riigis käivitada turvaline kinnisvara registreerimise süsteem, mis on uue majanduskorra üheks alustalaks. Asjaõigusseadus (AÕS; RT I 1993, 39, 590; 1998, 12, 152) ja kinnistusraamatuseadus (KRS; RT I 1993, 65, 922; 1996, 51, 967) valmisid väga lühikese perioodi jooksul tugeva ühiskondliku nõudluse ajel. Eelnõude autoritel puudus eelnev süvaharidus ja kogemus selles valdkonnas. Eelnõu põhiseisukohad formuleeriti teoreetiliste mudelite alusel, ilma et oleks põhjalikult tundma õpitud kinnistusraamatute pidamise praktikat.

Kinnistusametite tegevus on näidanud, et kinnistusraamatute pidamise õiguslikud alused ei ole kõige täpsemalt reguleeritud ning süsteemi toimimist takistab eelnõude kirjutamisel kasutatud õiguslike mudelitega liigne kombineerimine. Paratamatult toimub Eestis õigusloome printsiibil, mille järgi seaduste teoreetiline põhistamine toimub pärast seaduste rakendamist. Sellest tulenevalt on tekkinud vajadus uurida põhjalikumalt kinnistusraamatuõiguse aluseid, kontrollida kehtiva kinnisasjaõiguste seadmise süsteemi valiku õigustatust, leida kehtiva kinnistusraamatuõiguse instituutide allikad ja põhjused, miks kõik kehtiva õiguse sätted ei haaku, pakkuda välja vastavaid lahendusi. Käesoleva artikli raames on käsitletud ka kinnistusraamatuõigusega seotud instituute, sest registri kaudu realiseeruvad mitmed olulised asjaõiguse printsiibid.

• kinnistusraamat