Kokkuvõte

Kehtiva menetlusseadustiku kohaselt toimub tsiviilkohtus menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine üldjuhul kaheastmeliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 kohaselt märgib kohus menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude põhimõttelise jaotuse (millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma). Kulude rahalist suurust kohus menetlust lõpetavas lahendis ei märgi (v.a TsMS § 174¹ erand). Menetluskulude rahalist kindlaksmääramist võib menetlusosaline TsMS § 174 lõike 1 järgi nõuda iseseisvas hagita menetluses alles pärast kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist.

Menetluskuludega, eriti aga kohtuväliste kulude hulka kuuluvate esindajakuludega seonduv on sattunud viimasel ajal Riigikohtu ja seadusandja terava pilgu alla. Nii on Riigikohus teinud kehtiva menetluskulude hüvitamise korra kohta mitu põhimõttelist lahendit ning seadusandja algatanud kehtivat menetluskulude hüvitamise korda ulatuslikult muutva seaduseelnõu. Artiklis käsitletakse kolme Riigikohtu lahendit, millest esimesega muudeti esindajakulude kindlaksmääramise korda hagita asjades, teisega selgitati esindajakulude omaksvõtu ja kontrollimisega seonduvat ning kolmandaga kinnitati, et esindajakulude kindlaksmääramine on oma olemuselt õigusemõistmine. Lisaks käsitletakse tõenäoliselt eesseisvate menetluskulude kindlaksmääramise korra muudatustega kaasneda võivaid kitsaskohti.

• kohtukulud tsiviilkohtumenetluses