Kokkuvõte

Hädakaitse instituudiga annab riik üksikisikule õiguse oma õigushüve kohapeal teise isiku rünnaku eest kaitsta. Hädakaitseõiguse tingimused – millised õigushüved kuuluvad kaitstavate hüvede alla, milline tegevus on rünnak, millise aja jooksul võib ennast kaitsta ja milliste vahenditega – dikteerib seadusandja ning vajadusel aitab seadusandja poolt ette joonistatud raamide kujundamisele kaasa kohtupraktika.

25. märtsil 2014 möödus 10 aastat Riigikohtu kriminaalkolleegiumi märgilise tähendusega otsuse jõustumisest asjas 3-1-1-17-04, milles Riigikohus käsitles väga põhjalikult kogu hädakaitseõiguse dogmaatikat ja millele viidatakse kohtupraktikas aeg-ajalt siiani. Käesolevas artiklis analüüsitakse hädakaitseõiguse arengut Eesti kõrgeima kohtu praktikas sellest lahendist kuni tänase päevani. Seejuures on artikli mahu piiratuse tõttu jäetud analüüsist välja hädakaitseõiguse subjektiivne külg (kaitsetahe ja vastastikkuse kakluse probleemid) ning kaitsetegevuse nõutavuse küsimused (varasemalt tuntud kui sotsiaaleetilised piirangud). Pikemalt peatutakse problemaatilisemaks osutunud teemadel, sh hädakaitse piiride ületamise küsimusel. Lugejani jõuab nii autorite analüüs senise praktika kohta kui ka mõtisklused siiani veel lahendamata küsimuste üle.

• süütegu