Kokkuvõte

Võlaõigusseadus võimaldab võlgnikul pakkuda oma kohustuse täitmise tagamiseks võlausaldajale erinevaid võimalusi. Majandustegevuses kasutatakse kõige enam ühepoolselt kohustavat ja tagatavast võlasuhtest sõltumatut garantiilepingut kui võlausaldaja jaoks ühte usaldusväärsemat kohustuste täitmise tagatist. Garantiilepingu peamiseks eeliseks on selle mitteaktsessoorsus: garant võtab garantiilepinguga endale kohustuse teha toiming (üldjuhul maksta kokkulepitud rahasumma) juhul, kui on täidetud üksnes garantiilepingus sätestatud tingimused. Samas ei tohi aga garantiilepingust tulenevate õiguste teostamine olla vastuolus tsiviilõiguse üldpõhimõtetega. Abstraktne garantiileping ei saa luua kohustust väljamaksete tegemiseks, kui garantiilepingust tulenevat õigust kuritarvitatakse. Seetõttu on õiguskirjanduses põhimõtteliselt jaatatud võimalust hagi tagamise korras peatada garantiilepingust tulenevad väljamaksed. Seda tuleb pidada siiski erandlikuks hagi tagamise viisiks, vältimaks garantii kui mitteaktsessoorse tagatise funktsiooni kahjustamist.

Möödunud aastal oli Riigikohtu tsiviilkolleegiumi menetluses mitu garantiilepingust tulenevat kohtuasja. Neis vaieldi selle üle, kas lubada hagi tagamist viisil, mis peatataks garantiilepingust tulenevad väljamaksed. Autor analüüsib artiklis asjaomaseid lahendeid ja leiab, et Riigikohtu väljendatud seisukohad ei ole täielikult kooskõlas võlaõigusseaduses sätestatud garantiilepingu õigusliku olemusega.

• kõrvalkohustused