Kokkuvõte

Nii tsiviil- kui ka kriminaalvastutuse korral on isiku süüline käitumine üheks vastutuse eelduseks. Sellest tulenevalt tekib küsimus: kes peab tõendama isiku süü kui vastutuskoosseisu subjektiivse elemendi. Karistusõiguses annab sellele küsimusele selge vastuse süütuse presumptsioon, kuid tsiviilõiguses ühene vastus puudub. Nii võib eri riikide seaduseid uurides leida mitmeid vastandlikke lahendusi, kusjuures näiteks Eesti lepingute ja lepinguväliste kohustuste seadus (LLKS) kehtestab regulatsiooni, mille kohaselt peab isik vastutusest vabanemiseks tõendama oma süü puudumist.

Artiklis otsitakse vastust küsimusele, kas LLKS-s kehtestatud kahju tekitaja süü presumptsioon on põhjendatud lahendus. Selleks peatutakse süü printsiibi põhimõttelisel kehtivusel karistus- ja deliktiõigusliku vastutuse korral ning analüüsitakse võrdlevalt deliktiõigusliku süü tõendamiskoormise jagunemise võimalusi. Antades ülevaate süü tõendamiskorrast kriminaalmenetluses ning käsitledes nende argumentide tähendust deliktiõigusliku süü tõendamiskorrale, millega on põhjendatud süütuse presumptsiooni vajadus kriminaalmenetluses, analüüsib autor küsimust, miks kriminaalmenetluses tuleb vääramatult lähtuda süütuse presumptsioonist ja miks ei ole süütuse presumptsioon absoluutne õigusprintsiip tsiviilvastutuse korral. Artikli viimases osas on tähelepanu koondatud süü presumptsiooni põhjendatusele deliktilise vastutuse korral.

• kahju õigusvastane tekitamine
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• tõendamine kriminaalmenetluses