Kokkuvõte

1. juulil 2009 jõustus uus töölepingu seadus, mille loomisel lähtuti turvalise pandlikkuse (ingl k flexicurity) ideest. Enne uue töölepingu seaduse jõustumist reguleeris töötaja varalist vastutust suures osas Eesti NSV töökoodeksi 9. peatükk, mis kehtestas reeglid töötaja kahju hüvitamise kohustuse kohta. Samuti sõlmiti praktikas kokkuleppeid leppetrahvi kohta, enamasti vastutusena töötaja konkurentsikeelu ja konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest, tuginedes võlaõigusseadusele (§d 158–163). Uus töölepingu seadus reguleerib töötaja vastutust 4. peatükis, mis sisaldab norme nii töötasu alandamise, kahju hüvitamise, leppetrahvi kui ka tasaarvestuse kohta (§d 72–76). Käesolevas artiklis on vaatluse alla võetud üksnes kahju hüvitamine ja leppetrahv, kõrvale on jäetud töötaja töötasuga seotud vastutus, mis väärib eraldi käsitlust. Artiklis otsitakse vastust küsimusele, kas uus töölepingu seadus muudab töötaja vastutuse osas töösuhted paindlikumaks, garanteerides seejuures töölepingu pooltele ka turvalisuse. Artiklis uuritakse, mis muutub töötaja varalise vastutuse regulatsioonis võrreldes enne uue töölepingu seaduse jõustumist kehtinud reeglitega. Kuna uue töölepingu seaduse kohaselt baseerub töötaja vastutus võlaõiguse üldprintsiipidel, käsitletakse seaduse parema mõistmise huvides artiklis võrdlevalt võlaõigusseaduse koostamisel aluseks olnud Saksa õigust. Samuti annab artikli autor hinnanguid ja juhiseid uue töölepingu seaduse võimaliku rakendamise kohta.

• töötaja
,
• kahju hüvitamine
,
• kahju õigusvastane tekitamine