Kokkuvõte

Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas 3-1-1-86-04 öelnud: „Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus ebajärjekindlalt käsitlenud süüküsimuse ja erutusseisundi tunnuseid“. Riigikohtu tõdemus annab märku tõsiasjast, et praegusel hetkel valitseb Eesti kohtupraktikas teatav ebaselgus nn afektiivsetes seisundites toimepandud süütegude osas. Peamise tähenduse omandab siin karistusseadustiku § 115, mis on tapmise erikoosseis ja annab toimepanijale hingelise erutusseisundi või teisisõnu afekti olemasolul märkimisväärse eelise (sanktsioonide ülemmäära vahe on kümme aastat). Mida aga tähendab see hingelise erutuse seisund ehk afekt? Kuidas seda tuvastada? Artikkel otsib vastust nendele küsimustele.

Autor jõuab tõdemuseni, et praegusel ajal on afektiseisundi küsimus suurel määral n-ö eikellegimaal. Juristid suunavad probleemi selle tõusetumisel kohe psühholoogidele-psühhiaatritele; viimased sisustavad aga küsimuse enda erialaste teadmiste põhjal uuesti ja paraku märkimisväärselt erinevalt sellest, nagu seda mõistab (peaks mõistma) õigusteadus. Autor rõhutab, et hingelise erutuse seisund on puhtalt õiguslik kriteerium, mille tuvastamisega peab kohtunik hakkama saama iseseisvalt.

• süütegu
,
• isikuvastased süüteod
,
• tõendamine kriminaalmenetluses