Kokkuvõte

Raha laenamise eest mõistliku tasu võtmist on üldjuhul peetud tavapäraseks äripraktikaks. Ka võlaõigusseaduse § 397 lõige 1 ütleb, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Erinevalt üüri- ja rendimaksetest või müügilepingu alusel tasutava kauba hinnast on laenuraha tasule läbi ajaloo kehtestatud erinevaid piiranguid, olgu selleks täielik tasu arvestamise keeld, tasu ülempiir või keeld arvestada liitintressi. Laenuraha tasuga seonduvate piirangute hulka võib arvata ka võlaõigusseaduse § 113 lõikes 6 toodud keelu, mille kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral.

Artiklis käsitletakse selle keeluga seonduvad sõlmküsimusi. Esimeseks ja kõige olulisemaks lähtekohaks on küsimus sellest, kas keeld arvestada viivist peaks laienema ka sissenõutavaks muutunud intressi ja viivisenõuetele või tuleks keelata üksnes n-ö etteulatuvad kokkulepped. Teiseks, kas liitintress on aktsepteeritav praktika või tuleks ka liitintressi kasutamise võimalusi piirata. Kolmandaks, kui asuda seisukohale, et keelatud peaksid olema üksnes viivise nõudmise etteulatuvad kokkulepped, siis kas piirang on intressi puhul õigustatud.

• kohustuse rikkumine