Kokkuvõte

1. Testeerimisest üldiselt

Pärimine, nii nagu kinkiminegi, on tasuta vara omandamine (õiguslikus mõttes). Igapäevases elus tuleb tegelikult sageli ette juhtumeid, kus kingi saaja on kingitu mingi omapoolse teoga n-ö ära teeninud. Nii on see enamasti ka testamendijärgse pärimise puhul. Korraldus kellelegi surma korral oma vara jätta, on tihti ajendatud testaatori soovist tasuda soodustatud isikule kas juba tehtud heateo eest või on see seotud lootuse-ootusega, et soodustatud isik teeb midagi tulevikus pärandaja või tema lähedaste heaks - hoolitseb tema eest haiguse korral, hoiab tema vara korras jne. Vahel võib aga surmapuhune korraldus olla isegi „karistuseks“, seda siis, kui pärandaja ühe või teise seadusjärgse pärija pärimiselt hoopis kõrvaldab või talle vähem pärandab, kui too seaduse järgi saada võiks. Järelikult võimaldab testeerimine, s.t omaniku õigus määrata oma vara saatus pärast oma surma, pärandajal talle kuuluvat vara kasutada elu ajal selliselt, et saada sellest tulu ilma seda tegelikult võõrandamata või koormamata. Võib isegi öelda, et pärimisõigus teenib taoliselt ka pärandaja enda huve. *1

Niisiis ei ole testament sugugi mitte alati päris ilma tasuta tehing. Kuid testamendis kirjapandud „tasu“ senise või tulevase heateo eest ei ole midagi kindlat, see ei loo mitte mingil juhul soodustatud isikule nn ooteõigust vastavalt TsÜS §-le 85. Pigem on see võrreldav õnneloosiga. On ju kõigile üldtuntud tõsiasi, et testaatoril on õigus igal ajal oma senitehtud testamenti tühistada või muuta (PäS § 86). Juba tehtud korraldustest lahtiütlemiseks ei vaja testaator mingit põhjust ega pea ta ka oma uut otsust kellegi ees põhjendama. Veelgi enam, kuna testament on ülimalt isiklik tehing, siis ei pruugi teised enne testaatori surma muudetud korraldustest teadagi saada (PäS § 19 lg 2, § 161).

• abikaasade vastastikune testament
,
• pärimise käik
,
• testament