Kokkuvõte

Võlaõigusseaduse § 362 lõike 3 kohaselt ei vastuta liisinguandja liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui liisingueseme või selle müüja valis välja liisinguandja või kui füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju mõistliku uskumise tõttu liisinguandja professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud esemete liisimisele. Seega kehtestab võlaõigusseaduse § 362 lõige 3 üldreegli, et liisinguvõtja, sealhulgas tarbijast liisinguvõtja, ei saa kasutada liisinguandja suhtes liisingueseme puudustest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Liisinguvõtja huvide tasakaalustamiseks näeb seadus ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müüja vastu müügilepingust, eelkõige müügieseme puudustest tulenevaid ja primaarselt liisinguandjale kuuluvaid nõudeid. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist.

Tänini on vaieldav, kas tarbijast liisinguvõtja saab suhetes müüjaga tugineda analoogia alusel tarbijalemüügi sätetele või mitte. Käesolevas artiklis näitab autor, milliseid õiguslikke tagajärgi üks või teine käsitus kaasa tooks, ja analüüsib, kas tarbijast liisinguvõtja suhtes tarbijalemüügi reeglites toodud kaitsesätete kohaldamine oleks põhjendatud.

• liisinguleping
,
• müügileping
,
• Euroopa Liit