Kokkuvõte

Lähtuvalt lepinguõiguses valitsevast poolte privaatautonoomia põhimõttest on lepingupooled reeglina vabad omavahelisi õigussuhteid kujundama tingimusel, et nad ei lähe seejuures vastuollu teiste isikute huvide ja ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud avaliku huviga. Muuhulgas on lepingupooltele piiratud ulatuses antud ka võimalus valida omavaheliste vaidluste lahendamiseks neile sobivaim menetlus. Enim tavatsevad sellist õigust kasutada rahvusvahelisi kaubanduslepinguid sõlmivad isikud, kes järjest sagedamini pöörduvad tekkivate vaidluste korral rahvusvahelise vahekohtumenetluse poole.

Vahekohtumenetluse alustalaks on poolte kokkulepe arbitraaži poole pöörduda. Sellise kokkuleppe võivad pooled sõlmida juba omavahelises kaubanduslepingus, lisades omavahelisse kokkuleppesse nn vahekohtuklausli (arbitration clause, clause compromissoire). Käesolevas artiklis analüüsitakse, millistele tingimusele peab selline kaubanduslepingus paiknev vahekohtuklausel vastama ning milliseid nõudeid peavad pooled selliseid klausleid sõlmides järgima, tagamaks klauslite kehtivuse ja võimaluse hiljem tekkinud vaidluste lahendamiseks just vahekohtusse pöörduda.

• vaidluste kohtuväline lahendamine
,
• tehingu vorm