Kokkuvõte

Käesolevas artiklis püstitatakse küsimus, kas tehisintellekti ja robotitega seonduv vajab positiivses õiguses muudatusi või piisab tehnoloogiliste muutustega tegelemiseks olemasolevast normistikust. Lisaks küsimusele, kas käsitada robotit sarnaselt loomaga omandi ja vastutuse küsimuses, keskendutakse artiklis robootika ja tsiviilõiguse kokkupuute vallas kahele teemale: intelligentsetele robotitele esindusõiguse andmise võimalikkusele ja vajalikkusele või alternatiivselt tahteavalduse kontseptsiooni laiendamisele. Sõlmime juba täna tehinguid tehisintellekti abil ja vahendusel, mis vajadusel suudab ise aluskriteeriumitest teha edasiarendusi ja vastu võtta otsuseid. Mille alla liigitada siis tehingute sõlmimine roboti abil? Ühe võimalusena sobitub kõrgetasemeliste robotite puhul selline tegevus esindamise alla. Hetkel kehtiv õigus ei võimalda robotil esindaja olla, sest esindaja saab olla õigus- ja teovõimeline isik. Teiseks võimaluseks on luua olemasolevatele lisaks uus tahteavalduse liik, mis hõlmaks endas tahteavalduse tegemise roboti vahendusel ning selle autonoomia piirides. Kolmandaks variandiks on loomulikult jääda kirjutatud õiguse juurde de lege lata.

Autorid möönavad, et tehnoloogiat, mille reguleerimist artiklis uuritakse, ei ole täna väljaspool laboriruume veel paljuski olemas või ei ole see kättesaadav. Samas areneb tehnoloogia kiiremini kui kunagi varem ning see, mis täna on kättesaadav laborites, saab tehnoloogiateadlaste kinnitustel juba lähedases tulevikus ka tavatarbijale kättesaadavaks. Ehk ei olegi proaktiivne seadusloome selles olukorras enam tabu, seda enam et uus tehnoloogia ei saa areneda ka õigusliku teadmatuse ja ebakindluse keskkonnas?

• esindus
,
• tahteavaldus