Kokkuvõte

1. jaanuaril 2009 jõustusid 420 tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatust. Erakordselt suur muudatuste arv on tekitanud küsimusi ja kahtlusi, kas kohtupidamine ei ole ülereguleeritud – kas menetlusnormid ei hakka kohtupidamist takistama.

Käesoleva artikli üks eesmärk on kinnitada, et menetlus ei ole muutunud omaette eesmärgiks. Siiski rõhutatakse, et menetluse detailne reguleerimine tagab paremini õiguse ühetaolise kohaldamise üksnes eeldusel, et kohus tunneb hästi iga tsiviilasja lahendamiseks vajalikku materiaal- ja menetlusõigust. Kui see eeldus on täitmata ja menetlusosaline käitub pahas usus, siis võib menetlus muutuda kafkalikuks protsessiks.

Regulatsiooniastmest sõltumata tuleb tsiviilkohtupidamises, millele menetlusnormid raamistiku moodustavad, järgida hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid. Lepingulistes suhetes oleme mõistlikkuse ja heas usus toimimise nõudega hakanud harjuma, kuid kohtupidamises eeldatakse liiga sageli, et nõudeõigus iseenesest kaalub üles heas usus toimimise ning personaalne õiglustunne asendab (teise) poole õigustega arvestamist ja mõistlikkust.

Artiklis käsitletakse sissejuhatavalt kolme hagimenetluse olulist teemat: menetlustoimingut ja selle tegemise tähtaegu, vastuväite esitamist kohtu tegevusele ning hagi tagamise taotlust. Lõppsõnas aga tehakse viide lihtmenetlusele, mis on reglementeeritud hagimenetluse alternatiiviks.

• tsiviilkohtumenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• hagi
,
• kohtuistung