Kokkuvõte

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lõige 1 sätestab esmapilgul küllaltki lihtsa reegli, kuidas määrata kindlaks isiku elukoht: isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.

Tsiviilõiguse ühtsuse huvides oleks soovitatav, et ka kõik ülejäänud Eestis kehtivad eraõiguse normid kasutaksid isiku elukoha määramisel tsiviilseadustiku üldosa seadusega sarnaseid kriteeriume. Ometigi ei saa selline nõue olla absoluutne: on valdkondi, kus Eesti õigus põrkub välisriigi õigusega, näiteks kui vaidlusaluse õigussuhte pooled on eri riikides või kui Eesti suhtes kehtivat välislepingut peavad kohaldama ka teise lepinguriigi kohtud. Nimetatud juhtudel ei tohiks kohtud lähtuda üksnes oma riigisisesest õigusest, kui sisustavad sellistes vaidluse lahendamist koordineerivates õigusaktides kasutatud mõisteid. Näiteks on võimalik, et Eesti kohtud peavad viidatud õigusaktides kasutatud elukoha mõiste sisustamisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse definitsioonist kõrvale kalduma.

Käesolevas artiklis analüüsitakse, milline on tsiviilseadustiku üldosa seaduses kasutatud elukoha mõiste roll rahvusvahelises tsiviilkohtumenetluses, kus lisaks isiku elukoha mõistele kasutatakse ühendavate isikuliste seoste kohta ka mõisteid „harilik viibimiskoht“ ning „alaline elukoht“, mis oma olemuselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse elukoha mõistega täielikult ei kattu.

• Rahvusvaheline eraõigus
,
• füüsilised isikud