Kokkuvõte

Igas inimühiskonnas on liikmeid, kelle piiratud arusaamisvõime raskendab oma elu korraldamist ning ühiskonnaelus täiel määral osalemist. Lisaks intellektipuude ja kestva psüühikahäirega inimestele suureneb üha ka nende inimeste arv, kes minetavad vananedes järk-järgult oma arusaamisvõime. Üha kasvav hulk Eesti täisealisest elanikkonnast vajab lähitulevikus oma igapäevaelu korraldamisel kõrvalist abi, mis suurendab riigi hoolduskoormust ning nõuab toetusmeetmete süsteemi hindamist ja korrastamist. Seejuures tuleb tagada nende inimeste põhiõigused ja inimväärikus. Üksikisiku toimetulekut eelkõige individuaalsetest vajadustest lähtudes toetavad meetmed muutuvad elanikkonna arengut arvestades pigem üha tähtsamaks. Piiratud arusaamisvõimega inimeste õigusliku seisundi ja kaitse kontekstis tähendab see mh piiratud teovõime kontseptsiooni ja eestkoste institutsiooni kriitilist hindamist ja uuesti mõtestamist.

Eesti on ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja ühinenud selle fakultatiivprotokolliga. Pärast konventsiooniga ühinemist on mitmes Euroopa riigis viidud läbi põhjalik eestkoste institutsiooni reform. Ka Eesti kehtiva perekonnaseaduse eeskujuks olnud Saksamaa eestkoste seadmise alused ning menetlusõigus on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Eestis ei ole senini nähtud vajadust teovõime kontseptsiooni ja eestkoste seadmise üldisi ja põhimõttelisi lähtealuseid üle vaadata.

Autorid käsitlevad artiklis piiratud teovõime ja eestkoste regulatsiooni probleeme piiratud arusaamisvõimega inimese põhiõiguste ja -vabaduste, eelkõige eneseteostusvabaduse ning kaitsevajaduse kontekstis.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• eestkoste ja hooldus
,
• füüsilised isikud
,
• esindus