Kokkuvõte

Võlaõigusseaduse(VÕS) § 159 lõige 2 näeb ette, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Viidatud sättest nähtub, et tegemist on õigust lõpetava tähtajaga: kui pool teisele poolele leppetrahvi nõudmisest õigel ajal ei teata, siis nõue lõpeb. See põhimõte on fikseeritud ka ehituse töövõtulepingute üldtingimuste punktis 12.2.2.

Viimaste aastate jooksul on Riigikohtuni jõudnud mitu vaidlust, mille üheks esemeks on olnud tellija leppetrahvinõue töövõtja vastu ning VÕS § 159 lõikes 2 sätestatud teatamiskohustus. Artiklis analüüsitakse mainitud sätet ning seda puudutavat kohtupraktikat. Võlaõigusseaduse kommentaaridest nähtub, et VÕS leppetrahvi sätted on suures osas kujundatud Euroopa lepinguõiguse printsiipide (PECL), UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide (PICC) ja Saksa tsiviilseadustiku (BGB) eeskujul. PECL ega PICC leppetrahvinõudest teatamist kui nõude formaalset eeldust ei tunne, sama võib öelda ka näiteks Prantsuse tsiviilkoodeksi, Austria tsiviilseadustiku, Šveitsi obligatsiooniõiguse ja Hollandi tsiviilkoodeksi kohta. Küll aga on VÕS § 159 lõikega 2 mõnevõrra sarnane säte olemas Saksa õiguses (BGB § 341 lg 3). Seetõttu on artiklis võrdlusmaterjalina kasutatud peamiselt Saksa õigust.

• kõrvalkohustused
,
• töövõtuleping