Kokkuvõte

Artikkel käsitleb uute riigihankeid reguleerivate direktiividega juurutatud hankelepingu muutmise reeglite tähendust Eesti õiguskeskkonna jaoks.

Nagu mistahes eraõiguslikke lepinguid, on hankelepinguid teatud juhtudel paratamatult tarvis muuta – mida pikem ja keerukam leping, seda tõenäolisemalt tekib selle täitmise käigus vajadus lepingutingimusi üle vaadata ja kohandada. Seda tarvidust tuleb ja saab teostada riigihankeõiguse üldpõhimõtteid arvestades, kuid Eesti senine riigihankeõigus ei ole seda arusaama toetanud, piirates selle asemel hankelepingu muutmist liiga karmide, Euroopa Liidu riigihankeõiguse põhist lähenemist eiravate reeglitega.

Artiklis vaadeldakse, millised legitiimsed väljundid hankelepingute muutmiseks tekivad Eesti õiguses uute hankedirektiivide seadusega ülevõtmise järel. Selleks analüüsitakse, kuidas piiritleda direktiividega lubatud ja keelatud hankelepingu muutmise juhtumeid, ning millised potentsiaalsed õiguslikud tagajärjed saabuvad, kui hankelepingu muutmine ei ole toimunud õiguspäraselt.

• riigivara ja -hanked
,
• võlasuhte lõppemine ja lõpetamine