Kokkuvõte

Artikkel otsib vastust küsimusele, milliseid kitsendusi põhiseaduskohtud reaalselt parlamendile ning teistele avaliku võimu kandjatele seavad ja seada suudavad. Autori lähenemisnurk ei ole normatiivne, vaid pigem empiiriline; ühtlasi otsitakse vastust küsimusele, miks kohtud üht- või teistpidi käituvad. Autor teoretiseerib põhiseaduskohtu positsiooni üle poliitilises süsteemis ning vaatleb põgusalt nende teooriate paikapidavust Riigikohtu näitel. Autori tugipunkt ei ole õigusteadus, vaid see osa politoloogiast, mis läheneb kohtutele kui empiirilisele uurimisobjektile. Käesolevas artiklis antaksegi ülevaate põhiseaduslikkuse järelevalve poliitika uurimustest.

Autor on seisukohal, et poliitiliste küsimuste teadvustamine aitab meil paremini mõista Riigikohtu otsuseid. Paljud kohtuotsused, mis tunduvad puhtalt juriidilisest vaatenurgast ebaselged, ebaloogilised või vastuolulised, on mõistetavad, kui arvestada poliitilisi asjaolusid. Isegi kui üldiselt sõnastatud õigused tunduvad andvat kohtutele poliitilise diskretsiooniotsuse langetamise võimaluse, siis tegelikkuses elu nii traagiline ei ole. Peab arvestama, et põhiseaduskohtud on küll poliitilised institutsioonid, kuid nad on teatavad erilist liiki poliitilised institutsioonid. Kohtutel on legitiimsuse tagamiseks hädavajalik põhjendada oma otsuseid õigusliku või vähemalt õiguslikuna näiva argumentatsiooniga, sest kohtud on seotud poliitikaga, mis paneb ehk tugevaimad piirid kohtute käitumisele.

• kohus
,
• võimude lahusus
,
• õigusemõistmine
,
• põhiseaduslikkuse järelevalve